21. märts 2013
Aine kolm olekut ehk Virtsu Filmi- ja Fotoklubi Põhja-Eesti vetel igavikujahil.
Peeter Vissaku uitmõtteid

Juhan Viiding kirjutas kunagi ammu:
"Vesi kui muutub lumeks ja jääks,
siis läheb paremaks, siis läheb hääks"
Meile see sobib, sest mille muuga võiks kevade-eelne loodus talve üle elanud fotograafe üllatada?

See polnud küll küsimus, aga ennekõike oma kordumatusega.
Muidugi kui päris pikkamööda ja päris lähedalt vaadata, võib näha, et ka püsivusega,
sest midagi uut pole ju olemas. Kõik lihtsalt muutub ühest olekust teise. Püsivalt.
Mõnikord peab koduseinte vahelt välja saama, et koolitarkus meelde tuleks.
Koolilollus ka.

Kas jää on tahke vesi või on vesi vedel jää?
Mis oli enne?
Mis oli kõige enne?
Mis oli enne seda?

Jägala.
Vaadates ürgilmelisi stalaktiite ja stalagmiite, millest suuremate sees voolab korinal vesi,
nagu loputuskasti all, tunneme kuidas kolm-neli järgmist ööd nöörivad ilmselt kinni viimasedki läbipääsud.
Siis jääb jõgi seisma.
Hetkeks.
Alles siis tuleb üle kallaste.

Kohale jõuame meelega hiljavõitu. Loodame, et päike paistab lõpuks joa sisse.
Paistabki, aga paari minuti pärast on juba liiga hilja.
Jälle on olevikust saanud minevik.

Nõmmeveski kanjon Valgejõel.
Kõigile on selge, et külma käes vesi jäätub, aga keegi ei oska täpselt aimata, kuidas see vesi on just
seekord nõuks võtnud jäätuda. Ei tea ju sedagi, kas õhtune miinus hommikul veel jõus on ja kas
külmaudu on jaksanud varase madala päikese oma palakatesse mähkida.

Vasaristi oja.
Jalutada oleks kena nii või teisiti, aga pildistamisel on omad needused. Ei meeldi meile, piltnikele,
kui päike juba varavalges eredalt särab ning ilma ja maa kontrastiga nagu terava noaga pooleks lõikab.
Siinpool pilkane vari, sealpool valguste valgus.

Kaamera on väike ja sensor lausa tilluke – kuidas sinna küll nii ränk erinevus ära peaks mahtuma?
Tulebki udu appi võtta, kui ta kusagil siinkandis lihtsalt niisama hõljuma peaks.

Tagasi Nõmmeveskil

Udu petab päikese pehmemaks ja öövarjud mahedamaks.
Udu peidab kaugemad asjad kaugemale ja laseb lähedasi asju selgemini paista.
Ent udu on ka meister kähku ära kaduma, kui on karta, et ta oma vassimiste ja mässimistega vahele jääb.

Valgejõe kanjon on alati ... noh missugune?
Jutt jääb kurku kinni.

Mäletan, et esimest korda sattusin siia vist samal aastal, kui Led Zeppelin oma esimese plaadi välja lasi.
Mis neid kahte asja seob, küsivad teised. Ega teagi.
Aastaarv kindlasti ja siis muidugi noorus ja vägevus ja see kobrutamine ja voolamine.

Kevadtalvisel peetripäeval viskab ilm sooja kivi merre ja külma kivi kaevu.
Nii öeldakse.
Missuguse kivi ta jõkke viskab, seda ei ütle keegi –
ühel pool kohiseb ja vahutab vesi,
teisel pool kangestub jää.
Kõva kivi.

Purekkari neem

Ahjaa – et kuidas siis vesi seekord jääks saanud on?
Nagu alati – kui ülevalt alla, siis purikatena.

Lõpuks on kõht märg ja põlved külmetavad. Hea, et soojad kummikud jalga said.
Ja siis karjuvad teised eemalt, et ega sa ei jõua kõiki purikaid pildi peale võtta!
Ei tea midagi. Kui ühest otsast käima hakkad ja teises lõpetad, siis peaks nagu saama.
Proovida igatahes tasub, sest Eestimaa kõige põhjapoolsemal neemel nad lausa
peavad tüki maad teisemad olema kui kodus.

Pakri poolsaar

Küüneviha.
Kangekaelsus.
Oma jonni ajamine.
Kas jääb kivi peale või ei, jää!