Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
15.07.2018

1944 – Suure väina forseerimine

Suund Virtsule
Raamatust Punane terror ja Läänemaa II. Voldemar Pinn. Haapsalu 1990

“Kapten Peeter Kangro kirjeldab oma mälestustes, kuidas ta 21. septembril Virtsule lähenes. Risti taga peatasid nad masina. Arutati päeva jooksul läbi elatud sündmusi. Päike oli juba loojunud ja pimedus võttis maad. Korraga lõi taevas nende selja taga Tallinna kohal helevalgeks. Punalendurid olid taas Tallinna kohal “jõulupuu” süüdanud. Algas venelaste viimane rünnak kaitsetule linnale.

Sõit jätkus. Mööduti mitmest suurest vene sõjavangide kolonnist. Mida enam Virtsule läheneti, seda rohkem neid oli. Neid oli võsastikes, heinamaadel, põldudel. Öö tulekul olid nad süüdanud lõkketuled, mille ääres end gruppide viisi soojendati.

Oli teada, et öösel Virtsu sadamast Saaremaale ei pääse. Seepärast otsustas Kangro, et ööbida tuleb mõnes talus enne Virtsut. Pöörduti autoga maanteelt ühte tallu, ilmselt Kõmsi või Hanila mail. Nende õnneks oli talu põgenikest tühi, pererahvas lahke ja vastutulelik. Põgenikele anti tuba ja pakuti süüa. Magamisest ei tulnud aga midagi välja. Liiga pingul olid inimeste närvid. Juteldi veel pererahvaga ja arutati, mis saab. Sageli käidi väljas kuulamas. Võis see ju olla üks viimastest öödest kodumaa tähistaeva all.

Reedel, 22. septembril kell seitse alustati sõitu Virtsusse. Oldi vaevalt paar kilomeetrit sõitnud, kui saksa sõdurid peatasid auto ja teatasid, et maantee on eelmisel päeval mineeritud. Tulid siis kaasa ja aitasid ohtlikest kohtadest üle.

Virtsu sadamat oli raske ära tunda. Sellest oli saanud suur sõjapõgenike laager. Siia oli koondatud tuhandeid räbaldunud vange. Varasemad apaatse ilmega sõjavangid olid nagu ümber sündinud. Küllap nad taipasid, et sakslaste lips on läbi. Aga paljud neist kartsid ka päästmist Punaarmee poolt. Oli ju “rahvaste isa” ise välja öelnud, et sõjavange pole, on vaid reeturid. Ja seda, mida reeturitega Venemaal tehakse, teadsid nad täpselt. Mingi lootusesäde nende silmis siiski paistis.

Peale sõjavangide oli Virtsu kogunenud eraisikuid, üksikuid sõjaväelasi, omakaitselasi, Tartu Ülikooli katsejaamade töötajaid ja palju teisi. Kõik nad ootasid ülepääsu Saaremaale. Koos selle tohutu inimmassiga oli siia aetud suurel hulgal ka loomi, eriti tõukarja. Käis meeletu sagimine, jooksmine. Kõigi oli üks ja sama soov: saada sõjaväe praamile, mis viiks neid Kuivastusse. Ehkki praame oli käigus kümneid, tuli järjekorras oodata.

Peagi jõudis järjekord siiski ka nendeni.”

Mandriosa vabastamise lõpuleviimine

Raamatust “Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee”. Koostanud kaardiväe polkovnik V. Külaots. Tallinn 1945. [kärbitult, kirjaviis muutmata]

Günther Reindorfi vinjetid raamatust “Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee”

Pärast Tallinna vabastamist muutus pealetungi suund Tallinnast Haapsalu poole. 24. septembri õhtul kell 17 hõivas korpuse eelsalk Haapsalu ja seejärel Rohuküla, kus tulistati suurtükkidest sadamast väljuvaid laevu, vigastades ühte neist. Võeti hulk vange ja sõjasaaki.

25. septembril vaenlane organiseeritud vastupanu ei avalda.

Kindralleitnant Pärn otsustas: liikuva eelsalgaga 26. septembril kell 15 hõivata Virtsu; peajõududega jätkata liikumist üle Kullamaa, milline ülesanne ka päeva lõpuks täidetakse.

Lahinguis Eesti NSV mandriosa vabastamise eest läbis korpus Emajõest kuni Virtsuni 585-595 km keskmise kiirusega 53-57 km ööpäevas. Lahinguis purustati 99 suurtükki, 16 miinipildujat, 146 kuulipildujat, 4 tanki. Sõjasaagiks saadi 150 suurtükki, 90 miinipildujat, palju kuulipildujaid,vintpüsse ja püstolkuulipildujaid, 1 230 hobust. Kuni 4 000 sõdurit ja ohvitseri võeti vangi.

Raamatust “Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee”

Suure väina forsserimine ja Muhu vabastamine

Vaatlustega Virtsust avastati kaks 105 mm patareid Muhu idarannikul Võiküla juures. 27. septembril kella 12 paiku liikus Suures väinas Muhu ranna äärt mööda lõuna poole 11 väiksemat vaenlase sõjalaeva. Virtsu kohal laevad hargnesid ja avasid tule 37 mm õhutõrjekahureist Virtsu ja Hanila peale. Seda tuld toetasid Võiküla patareid. Pärast seda, kui meie suurtükivägi oli avanud tule, eemaldusid laevad kiiresti Pühade Kari suunas. [Korpuse suurtükivägi ei avanud kohe tuld sellepärast, et laevad sõitsid punaste lippude all! Mereväega ei olnud korpusemeestel varem lihtsalt kokkupuudet olnud ja nad ei teadnud, et Saksa mereväe lipp on ka punane. Niimoodi vähemalt seletasid asja kohalikud elanikud.]

Kindralleitnant Pärn andis käsu jätkata energiliselt ettevalmistustöid Suure väina forsseerimiseks. 27. septembri õhtuks toodi korpuse osad Virtsule lähemale: polkovnik Feldmani väekoondis Rõuste, Vana-Virtsu, Kaitu ja Karuse piirkonda, kindralmajor Allikase väekoondis Seli, Lihula, Seira ja Kasari piirkonda. Suurtükivägi ja miinipildujad asusid positsioonidele Pikk-Ninast Matsalu lahe ääres kuni Paatsaluni – ülesandeks tulistada otsesihtimisega, mitte lubada vaenlase laevade lähenemist rannikule, masstulega suruda maha tulepunktid vastaskaldal.

Selgitati Virtsu sadamasilla olukord ja selle parandustööde ulatus. Ilmnes, et sakslased taandudes Virtsust olid viinud ära või hävitanud kõik ujuvvahendid ja põhjalikult purustanud sadamakai. Sapöörid asusid taastama sadamat. Kohapealsetest materjalidet projekteeriti parvi rasketehnika ülevedamiseks. Pealelaadimiskohtade kaitseks seati üles õhutõrjekahurid. Esimisena pidi väina ületama polkovnik Viriti väeosa polkovnik Feldmani väekoondisest.

Puhketund

Mudilased suurtükiväelasi külastamas.
Raamatust “Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee”

28. septembri hommikuks armeekomandöri poolt lubatud ujuvvahendeid Virtsu ei tulnud. Korpuse esimeste eselonide meeskonnad olid toodud sadamasse ja paigutatud moondatult ooteasendisse.

29. septembri õhtupoolikul oli selge ja soe sügisilm. Enne päikeseloojangut ilmusid Kessulaiu tagant 11 torpeedokaatrit ja põõramata tähelepanu suurtükitulele Muhust, kihutasid täiskäigul Virtsu sadamasse. Suure väina forsseerimine oli küll määratud teostamisele päevavalguses. Ent kindralleitnant Pärn, kes ujuvvahendite ootel viibib sel ajal samuti Virtsu sadamasillal, tahab valmistada sakslastele üllatuse ja võtab kiiresti otsuse: alustada forsseerimist viivitamata, pärast kaatrite kohalejõudmist; öö jooksul visata Muhusse võimalikult palju polkovnik Feldmani väekoondise jõududest ja abinõudest; 30. septembri hommikuks võtta oma valdusse tamm ehk valltee Muhust Saaremaale ja selle katteks moodustada sillapea Saaremaa idarannal

Edaspidine sündmuste käik ja vangide seletused kinnitasid, et see otsus oli kujunenud olukorras õige ja tagas maksimaalselt forsseerimise edu. Vaenlane ei oodanud dessanti enne 30. septembri hommikut ja tabati ootamatult.

Kell 19.15 väljusid kaatrid sadamast. Kohe algas Virtsust suurtükiväe tulelöök. Kaatrid lähenesid juba Muhule, kuid ikka veel polnud selge, kus dessant maandub. Teoks sai kõige ebatõenäolisem variant – kaatrid kihutasid otse Kuivastu sadamasse ja maabusid kai ääres! Et see oli vaenlasele tõsine üllatus, näitab see, et sadam oli terve ja juurdepääsuteed mineerimata.

30. septembri hommikupoole ööd tõmbusid vaenlase riismed üle tammi Saaremaale ja kell 6.40 õhiti mitmest kohast tamm. Kolmest kohast oli tamm purustatud 16-22 m pikkuselt ja 2 m sügavuselt, ühes kohas koguni 70 m pikkuselt.

Purustatud Muhu tamm.
Raamatust “Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee”