Uut raudteed raiumas.
Reisija, heites pisut enne rongi peatumist Virtsu raudteejaamas pilgu merepoolsele vaguniaknale, silmab kindlasti poolkaares sarapuupõõsaste ja lepavõseriku vahele kaugenevat raudteed. Tegemist on siin uue haruteega, mis alguse saab Virtsu jaamast ning mille lõppu tuleb otsida mere ääres asuva Virtsu kalatööstuse uhiuute ladude ja tööstushoonete juurest.
Siia, Läänemere tuulisele rannale, saabusid 1955. a. projekteerijad, ajasid mõõteriistade abil sihi maastikule ia lahkusid jälle, andes teed tegelikele tee rajajatele - teetöölistele. Neid pole siin eriti palju, 7- 8 töölist brigadiri juhtimisel. Käsil on parajasti hommikuse rongiga saabunud ballasti teesse paigutamine.
„Mis viga praegu töötada, kui ballast enam-vähem sula,* ütlevad mehed. Jah, nendes sõnades pole küll mõtet kahelda. Raudteelased teavad, mida tähendab külmunud ballasti mahalaadimine. Ballast on siis kivikõva, ilma kangi või kirka abita pole midagi peale hakata. Nii oli möödunud talvel.
Hoolimata käredast pakasest ei katkenud ehitustööd teetrassil ka südatalvel. Siis tuli saabunud ballast platvormidel enne tükk-tükilt kangiga lahti murda. Tegelik tööde läbiviija - Tallinn-Väike tee jaoskond - täitis plaanilised tööd ausalt riigi ees ja tegi oma väikesearvulise Virtsu komandeeritud brigaadiga kõik, et juba kevadel võiksid kalatööstuse töötajad kerge vaevaga täita tööstuse territooriumil värske kalaga isotermilisi vaguneid. Jääb ära aega ja vaeva nõudev ümberlaadimine autodele ja sõit Virtsu jaama.
Harutee ehitamine on lõpetatud. Juteldes tööde kohapealse juhataja teemeister O. Meringoga, selgub palju huvitavat tee ehitamisest. Erilise erutusega räägib ta esimestest sõitudest uuele haruteele. Tee on alguses alles vajumata, mõni koht kannab rasket vedurit paremini kui 4-5 meetrit edasi pehmele pinnasele rajatud teeosa. Hingestatud tähelepanuga, käsi ootevalmilt piduril veduri peatamiseks vajalikul momendil, sõidab vedurijuht nendel esimestel vastutusrikastel sõitudel uuel teeosal. Tublilt töötasid nendel töödel teetöölised Johannes Karnau, Madis Esko ja Jaan Paat. Nendest jätkub kõikjale, olgu see siis teeparandus või ülesõidukoha ehitamine.
Koit, 12. jaanuar 1957
