Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
8.05.2018

Merekindluste süsteem Peterburi kaitseks

Merekindluste süsteemi positsioonide paiknemine.
Raamatu “Merekindlused Eestis 1913-1940” järgi

Kaitsekava sisaldas järgmisi positsioone:
1. Ahvenamaa positsioon.
2. Eelpositsioon (Tahkuna-Hanko)
3. Muhu väina positsioon (Sõrvest Kõpu poolsaareni, ka lähedane mandrirannik).
4. Irbe positsioon (Muhu väina positsiooni autonoomne osa).
5. Peapositsioon (Tallinn-Porkkala).
6. Põikpositsioon (Helsingi lähistel saartel-neemedel).
7. Varupositsioon (Meriküla-Rankkisaari).
8. Kroonlinna positsioon

Revolutsiooni ohvrite mälestusmiiting Virtsu mõisa ees 10. märtsil 1917. Madrused esiplaanil on “Grazdaninilt”.
Repro M. Leiumaa erakogust

1917. a. otsustas keiserlik Saksamaa vallutada Lääne-Eesti saared, et tõrjuda Liivi lahest välja Vene laevastik ja kaitsta sellega oma Lätis oleva armee põhjatiiba. Saarte vallutamise plaani Albion täideviimiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) ligi 300 laeva (ligi 2/3 saksa sõjalaevastikust, sealhulgas 10 lahingulaeva), 6 tsepeliini, 16 lennukit, 81 vesilennukit, lennukikandja Santa Elena 4 vesilennukiga.

Ööl vastu 12. oktoobrit tungiti Tagalahte Saaremaa looderannikul, sellega jõudis I maailmasõda Eesti pinnale. Side katkemise tõttu sai Kuressaares asunud Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Staap sündmustest ülevaate suure hilinemisega ja kaotas väeosade tegevuse üle kontrolli. Ööl vastu 13. oktoobrit lahkusid Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni ülem kontradmiral D. Svešnikov ja staabiülem N. Reek Saaremaalt, et kiirendada Haapsalust abivägede teelesaatmist. Abivägede formeerimine ebaõnnestus, sest sõdurid ja madrused keeldusid täitmast A. Kerenski korraldusi.

14. oktoobril tungisid sakslased Kuressaarde. Saksa tagalase jäänud Sõrve 305 mm rannapatarei meeskond loobus 15. oktoobril vastupanust ja evakueerus Mõntu sadama kaudu. Sellega avanes Saksa laevadele sissepääs Liivi lahte.

Muhu väina positsiooni patareid. Numeratsioon vastab omaaegsele. Skeemile pole märgitud õhutõrje- ja liikurpatareisid.
Raamatu “Merekindlused Eestis 1913-1940” järgi

Läbi Liivi lahe 17. oktoobril Suurde väina tunginud Saksa laevastik kohtas seal Vene soomuslaevade Slava (komandör Vladimir Antonov) ja Graždanin (komandör Rudenski) ägedat vastupanu. Lahing oli ebavõrdne: Vene laevad olid kumbki relvastatud nelja 305 mm suurtükiga, sakslaste König ja Kronprinz kumbki kümne 305 mm suurtükiga. Grazdanin sai kaks tabamust, kuid jäi rivvi, 1918. viidi ta Jääretke koosseisus Peterburi.

Slava sai seitse tabamust 305 mm mürskudega, neist mitu allapoole veeliini. Laeva tungis üle tuhande tonni vett, süvis suurenes 10 meetrini ja Suur väina 9 m faarvaatrist Slava enam läbi ei oleks saanud. Vigastatud laeva taheti uputada Muhu väina kanalisse, et tõkestada sakslaste läbipääsu, kuid Slava jäi kanali suudme lähedal põhja kinni. (Kumari ehk Slava kanal, rajati 1916. a. võimaldamaks suurema süvisega sõjalaevadel kasutada Väinamerd Liivi lahe ja Tallinna vahelise ühendusteena. 19 miili pikkune faarvaatri lõik süvendati 7,5 m sügavuseni. Pärast II maailmasõda süvendati uuesti kasutamiskõlbulikuks, kuid merekaartidele ei kantud, oli sõjasaladus. Tänapäeval ei kasutata, kanal on ummistunud ja segavad laevavrakid). Meeskond võeti maha ja viidi Rohukülla, laev torpedeeriti. Tekk ja pealisehitused jäid üle veepinna, laev põles kaks päeva. Suure väina laevateedele uputati 6 transpordi- ja 2 abilaeva.

König ja Kronprinz vigastasid mõlemad madalas väinas põhja, kui jäid rivvi. 1918. aasta novembris viidi rahulepingu järgi kogu saksa sõjalaevastik (74 alust) Inglismaa põhjarannikule Scapa Flow mereväebaasi. Vähendatud meeskondadega laevastik seisis seal kuni 1919. aasta 23. juunini, siis avati kingstonid ja enamus laevu uputati. Hiljem tõsteti mitukümmend laeva üles ja lammutati vanarauaks, kuid Moonsundi lahingu veteranid König ja Kronprints lebavad siiani Scapa Flow lahes, nende vrakid on üsna kõrvuti.
Slava vrakk Suures väinas lõigati vanarauaks 1930.-ndail aastail, väidetavalt läks tema metalli müügitulu allveelaevade Kalev ja Lembit ostu finantseerimiseks. Graždanin lammutati Leningradis 1925. aastal.

Suure väina merelahing oli Tsaari-Venemaa sõjalaevastiku viimane lahing. Viimast korda olid vene laevad lahingus Püha Andrei lipu all, see oli vene laevastiku lipuks 1712-1917. 1992. aastal taastati Vene mereväe lipuks.

Sakslased vallutasid Muhu 18. oktoobriks ja Hiiumaa 20. oktoobriks. Vangi langes 20 130 saarestiku kaitsjat, sealhulgas 1 598 meest 1. Eesti polgust. Sakslased kaotasid lahinguis 386 meest.

Merelahing Suures väinas – selline vaatepilt võis avaneda Virtsust.

Slava Moonsundi lahingus.
G. V. Gorškovi maal 1947. aastast

16.-17. veebruaril 1918 hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha relvi ja laskemoonaladusid. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril, kolm päeva hiljem võeti Tallinnas vastu evakueerimisotsus. Rannapatareidesse saadeti õhkimiskomandod, purustusaktioon algas ööl vastu 24. veebruari ja kestis 26. veebruarini 1918.

* * * * *

Katkendeid Enn Nõu raamatust “Pärandusmaks”, Lund 1976.

1916. Sügisene koolitöö Nehatus jõuab kolmandasse päeva. Algab kohutav plahvatuste ragin, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud. Kümme versta eemal kukuvad suurtükimürsud Virtsu kindlusele ja mõni eksib Nehatu järve. Virtsu põleb, majad põlevad praksudes ja kindlus lastakse puruks. Saksa laevastik on Riia lahest sisse sõitnud ja Vene laevad Muhu väina sulgenud. Nehatu kooliõpetaja läheb verest välja ja laseb lapsed koju. Koolipoisid kõnnivad aeglaselt kodutalude suunas ja vaatavad ettevaatlikult eemalt pealt, kuidas põleb Virtsu haru kadakate taga. Viis versta kõmpimist läbi metsa ja nad jõuavad Virtsu maantee juurde nelja versta kaugusel sadamast – plahvatuste ja meresõja põrgust. Viis poissi jooksevad kui metsjänesed üle tee. Poisid tallavad teed vanal merekaldal Jõe talu ligidal, sada sülda lainetest. Aeg kipub õhtule. Vormsi pool, kalameeste võrgukuuridega väikese Papi laiu taga möllab merelahing Soela väinas. Müriseb suurtükituli. Sähvatavad plahvatused lõikavad videviku katki. Mõned väiksemad laevad paistavad rannakõrgendikult. Vene ristleja Slava saab pihta, jookseb Muhu väinas pagerite süvendatud kanaliteest kõrvale madalikule ja vajub. Sinna ta jääbki. Hirmunud koolipoisid, ranitsad seljas, ruttavad koju, pooleldi jooksevad …

Sügisel. Virtsu ligidal mäeservapealse Kuke talu uhkes toas, kuhu telefon on sisse tõmmatud, elab vene madruste 12 liikmeline valvepost. Kõrtsi talu suurest hollandi veskist piilub nende vahipost Muhu poole. Kasakad peavad positsiooni Uisu ligidal Metsa talus ja käivad madrustega kaarte mängimas. Raha peale. Kasakad kaotavad. Madrused võidavad. Kasakad vihastavad, aga kardavad madruseid. Sõprus lõpeb. Kasakad võtavad oma väe ja voliga talumeestelt lambaid. Kuke talu peremees kui Kerenski aja miilitsamees läheb kaebajaga kaasa lambavargust selgitama. Kasakad räägivad mõõkadega, aga kedagi maha nad ei löö. Juurdlus jääb pooleli. Vallamajas lasevad venelased saksa sõjavangid lahti ja need üritavad üle väina okupeeritud Muhusse minna. Külarahvas märkab saksa sõjavange ja poisid ütlevad sellest edasi kellelegi Lihula koolis. Organiseeritud külamehed nabivad vangid kinni ja viivad Lihulasse. Kahe päeva pärast on sakslastest vangid uuesti ranna ääres. Enam ei hooli neist keegi. Pole erainimeste asi. Saksa sõjavangid lähevad üle väina …

Saaremaal ootavad sakslased oma aega. Muhu väinas sirutab mahajäetud Slava oma lahinguväsinud kere läbi jää taeva poole. Kaks sõjast tagasi tulnud eesti meest rändavad mandrilt üle jää, ronivad pardale suurtükitorni ja üks neist tõmbab. Käib võimas pauk ja meeste näod kohkuvad valgeks. Mürsk langeb Muhu liivapõllule keset nõmmemaastikku. Sakslased kihutavad saanidega Slava juurde, võtavad mehed kinni ja viivad Muhusse. Kaks päeva on nad ära ja kodused on hirmu täis. Siis aga tulevad mehed tagasi üle hobuseid kandva jää. On ennast vabaks rääkinud. Sepad teevad hobustega Slaval soomust, toovad rauda ja tina. Koolipoisid käivad jalgsi, ronivad laeva peale ja otsivad uudishimulikult kõik läbi. Aga kõiki asju, mida kangesti tahaks kaasa võtta, ei saa kuidagi lahti muukida. Siis võtavad nad Slavalt sulanud tina ja kolmekümne tolli pikkusi püssirohukeppe suurte kimpude kaupa. Need torkavad nad otsapidi maasse. Tuli otsa ja pauk! Natuke kardetav ja ühtlasi võluv. Neid püssirohukeppe jätkub pärast mitmeks aastaks. Poisid tuhnivad Slava masinaruumides ja kangutavad pooleldi lahtisi aparaatide osi. Kokku saab väikese kelgutäie. Väikesest hirmust ei saa aga terve retke jooksul korrakski lahti. See on naha alla pugenud pärast seda, kui sakslased need mehed kinni võtsid ja ära viisid …

1918. Vene tagavararoodu sõdurid majutatakse Kalda talusse Kivikülas. Elutoas klopsivad nad pinknarid kokku ja tõstavad õlekotid peale. Pererahvale jätavad nad nurgataguse suure laia voodiga, millele riie seatakse ette vaheseinaks. Kogu ülejäänud toa ja teise toa võtavad soldatid enda alla. Seinte äärde seavad nad püssid ja neil on rohkem toidumoona kaasas kui tavalistel soldatitel. Kui nad tüki aega on niimoodi pererahva kukil elanud, siis räägivad nad ühel laupäeval, et nad tahaks kangesti saia saada, et neil on jahu riisi ja suhkrut. Perenaine paneb mitu plaaditäit suurde leivaahju küpsema. Töövaeva eest ulatavad soldatid pererahvale ühe saia, mis maitseb hästi üle hulga aja …

Algul oli peremees saunaahju katki löönud, et soldatid ei saaks saunas käia. Kui aga selgeks saab, et soldatid on täid kaasa toonud, siis parandab peremees ahju ära ja tahab, et nad saunas ära käiksid ja ennast puhtaks küüriksid. Muidu kingivad nad veel oma täid pererahvale. Aga sakslased on Muhust üle jää liikuma asunud. Soldatid kütavad saunaahju kuumaks ja nii see jääbki ootama, sest nad peavad enne jalga laskma. Siin kandis ei peeta lahinguid, ega proovi keegi sakslastele vastu panna …

Hommikuks on taevas ikka veel roosa ja Rohuküla põleb ikka veel. Sakslaste ešelon rändab Kuivastust üle jää, üle Kessu laiu ja jõuab Virtsu ligidal Uisu talu all randa. Nende tee viib edasi Jõe talust üles ja edasi juba rumalalt juhitult üle kraavi kuhu varustushobused kinni jäävad. Hobused ei jaksa ja sakslased laadivad koormad maha. Tee viib Mõisakülast läbi ja Kuke talumaja otsast mööda. Ööseks pannakse saksa sõdurid sundkorras majja ja nad võtavad külast uusi hobuseid. Kuke peab ka andma ja saab asemele vana poolnälginud kronu. Sakslaste talveešelon ruttab järgmisel päeval edasi Lihula peale. Kraavi jäävad maha käsigranaatide kastid ja kõik kohapealsed inimesed võtavad sealt. Ka koolipoisid, kes õpivad tõmbama ja viskama. Imekombel ei juhtu õnnetusi. Tavaliselt on granaadid eraldi ja sütikud omaette. Siin lebab veel padruneid ja igasugust muud sõjavarustust kolm nädalat poistele sorkimiseks ja äravedamiseks, enne kui sakslased lõpuks kraami ära viivad …

Sakslased joodavad hobuseid ja okupatsioon algab rahulikult. Koolijuhataja kutsub lapsed kokku – Nüüd lähete koju ja kooli nüüd ei ole! Koolimajja pannakse sõdurid ja see koolivaheaeg venib pikemaks kui kunagi varem. Kalda perenaine jõuab isegi vahepeal ära surra. Varsti pärast venelaste jalgalaskmist ja sakslaste tulekut jääb kalda perenaine haigeks kõrge palavikuga ja väikesi plekke tekib üle keha. Võtab kirjuks. Venelased olid siiski jõudnud täid üle anda. Perenaine paraneb, pääseb kuidagi jalule ja käib isegi laudas vastsündinud vasikat aitamas. Korraga läheb aga kõik hullemaks ja saksa sõjaväearst tellitakse välja Kalda tallu. Vaatab, räägib ja lubab tagasi tulla, aga enam välja ei ilmu. Mai lõpus lamab perenaine voodis ja sureb …

Virtsu ligidal pannakse Kuke talusse kaheksameheline saksa valvepost. Nad elavad maja teises otsas ja mitte uues toas, kus vene madrused olid elanud. Must köök jääb keskele ja üks Höitmann, keda poisid kutsuvad Köitmanniks, õpetab seal neile kahe pulgaga trummilöömist. Sakslased korjavad nõgeseid ja keedavad suppi.

* * * * *

Eesti lahkulöömine Vene riigist ja riikliku iseseisvuse väljakuulutamine

Väga tõsiseks kujunes 1917. a. sügiseks sisemine seisukord ka Eestis. Vene põhjarinde tagalana oli Eesti üle ujutatud Vene sõjavägedest, kes – kaotanud distsipliini- ja korratunde – riisusid ja röövisid kohalike elanikke. Vene vägede omavoli vastu võisid kodanikud kaitset leida ainult endakaitse organiseerimise teel. Eestit ähvardas aga tol ajal veel uus oht – Saksa vägede kallaletung. Kasutades Vene riigi sõjalise vastupanu nõrgenemist, vallutasid Saksa väed 25. augustil (7. septembril) Riia linna ja võtsid 8. (21.) oktoobril oma alla ka Eesti saared. Saksa vägede maaletulek Saaremaal, Tagalahes, tabas Vene vägesid hetkel, mil need ei olnud enam suutelised tõsisemaks vastupanuks. See löök vaenlase poolt viis täielikku segadusse niihästi Vene väejuhatuse kui ka väeosad. Korratuses asuti evakueerima maalt toiduaineid ja muid tagavarasid. Vaenlase eest põgenevad väeosad muutusid sõna otseses mõttes röövlijõukudeks, kes kohalike elanikke riisusid. Saksa vägede pealetung Eesti saartele oli viimaseks väliseks tõukeks Vene riigi keskvõimu lagunemisele Petrogradis. Lenini juhtimisel asusid enamlased pärast seda tegema avalikult ettevalmistusi riigipöördeks, mis teostuski Petrogradis 25. oktoobril (7. novembril) 1917.
August Traksmaa. Lühike Vabadussõja ajalugu

* * * * *

Kasutatud Heino Gustavsoni raamatut
“Merekindlused Eestis 1913-1940”. Tallinn 1993.