Kinksi külas Kaasiku talus elanud põllutööline Karl Täht oli 1930ndail aastail aktiivne külafotograaf. Raamatust “Eesti fotograafia teerajajad” Tähe nime ei leia – ta polnud registreeritud ametimees ja ka tolleaegses ajakirjanduses ei kirjutatud temast midagi. Kaasiku külast on pärit teinegi fotomees – 1887. aastal sündis Karba talus peamiselt etnograafilise fotoga tegelenud kooliõpetaja Friedrich Kochtitsky (Priidu Kohava).

Karl Tähel oli külakooli haridus. Koos vennaga tehti põllutöö kõrvalt tisleri- ja rätsepatööd, parandati lõõtspille. Kaasiku Karlal oli küla esimene raadio, kõrvaklappidega, omatehtud. Veel oli ta katusemeister, tegi rookatuseid.

Pimik oli rehetoas ahju taga. Pildistas päevavalguses õues või verandal. Perepildid, pulmad, matused, talgud, leer – sündmused, mida sel ajal pildistamisväärseks peeti. Täht tegi postkaardisuurused pildid. Seltside korraldatud kursuseid kutsuti pildistama kutseline fotograaf Simson Pärnust, tema tegi kaks korda suuremad pildid.

Tol ajal oli auasi pulma või muule suuremale üritusele fotograaf kutsuda. Aga pärast piltide väljaostmine oli juba teine teema ja mõnigi mees üritas sellest iga hinna eest kõrvale puigelda. Karl Tähest räägitakse, et tema selliseid ihnuskoisid juba teadis, kes pärast pilte ära ei ostnud. Kutset ta tagasi ei lükanud, läks üritusele, seadis rahva kokku, tegi pildid nagu peab. Ainult kaamera oli tühi, ei hakanud fotoplaati raiskama …

1941. aastal (teistel andmetel 1945. a.) võtsid punaväelased Kaasiku perest raadio ja Karl Tähe fotoaparaadi. Sellega pildistamine lõppes. Kõik Karl Tähe negatiivid pole säilinud. Pildistamise aja ja koha märkis ta tavaliselt plaadikarbile, aga kahjuks on negatiivid hiljem segamini tõstetud.

1958. aasta 25. mai öösel jäi Karl Täht Karuse jaama lähedal kitsarööpmelise kaubarongi alla.

Ilmselt olekski ta fotograafina unustusehõlma vajunud, kui mitte Helmut Polberg poleks kokku kogunud ja sellega hävimisest päästnud temast maha jäänud umbes 1400 klaasnegatiivi. Negatiivi olemasolu ongi praktiliselt ainsaks võimaluseks tuvastada tolleaegsete piltide autorit. Külafotograafid ju tavaliselt oma nime piltidele ei märkinud ja kes see tellijatestki enam aastate möödudes mäletab, milline piltnik sündmust jäädvustamas käis. Tavaliselt peetakse piltide puhul oluliseks ja ülestähendamistväärivaks ikka pildilolijate nimesid, piltniku nimi reeglina jäädvustamist ei leia, kui ta seda ise pole teinud.

Polbergi säilitatavast negatiivikogust sai teada fotoajaloo uurija Peeter Tooming ja tänu temale ilmusid ajakirjanduses paljud Tähe fotod. Vähesed neist küll täpsemalt dateeritud ja määratletud, aga see polnudki Toominga eesmärk. Koduloolist uurimist ja täpsustamist saab ju teha ka tagantjärele, peaasi et pildid ise oleksid säilinud ja nende ligikaudne tegemiskoht teada.

1991. aastal oli Peeter Toominga organiseerimisel Tallinnas Raevanglas näitus “Külapiltnik Karl Täht (1896-1958)”. Välja oli pandud 173 pilti, osa kontaktkoopiad, osa 30×40 cm suurendused.

Karl Tähe fotosid on kasutatud ka Andres Söödi filmis “Pulmapildid” (1979).

Peeter Toominga hinnangul oli Karl Täht tavaline külafotograaf, nagu neid XX sajandi algupoolel peaaegu igas külas oli. Ta on pildistanud tavalisi pildistamisväärseks peetud sündmusi (pulmad, matused, talgud), midagi eriti originaalset tema pildistamislaadis pole, negatiivide kvaliteet on samuti üsna ebaühtlane. Aga silma torkab Täht teiste külapiltnike seast oma humoorikate lavastustega.

Kasutatud Helmut Polbergi andmeid ja Peeter Toominga artikleid.
Fotod raamatust “Tähelepanu, pildistan!” Tallinn 1986

Päevaleht 1991: “Mis teeb eestlased vanadel piltidel teiseks?”