Vabadussõda

Kuigi Virtsut otseselt Vabadussõja sündmused ei puudutanud, võib mõned seosed siiski leida.

1919. aasta kevadel oli olukord lõunarindel raske ja selle parandamiseks kavatseti kasutada soomusronge. Üks soomurong pidi tulema Valgast ja teine, kitsarööpmeline soomusrong, pidi admiral Pitka juhitava meredessandiga viidama Heinaste sadamasse. Meredessandi käigus soomusrongi kasutamine oleks olnud enneolematu kogu maailma meresõja praktikas. 16. aprillil 1919 asus dessandilaevastik Tallinnast teele. Kuid Suures väinas oli kuhjunud rüsijää, millest enam läbi ei pääsetud. Osa laevu pöördus Tallinnasse tagasi, ülejäänud laevastik koos soomusrongi praamiga jäi Virtsu sadamasse. Meredessantpataljon pidas Virtsus laskeharjutusi. Mai algul üritati uuesti Heinaste sadamat ära võtta, kuid vastane põletas sadamasilla, seega kadus ka võimalus soomusrongi maalesaatmiseks. 11. mail jõudis dessandilaevastik tagasi Tallinnasse. Lähemalt võib sellest episoodist lugeda admiral Pitka raamatust “Minu sõjamälestused 1914-1920”.

Vanematele Virtsu elanikele on kindlasti tuntud “vana Soltna”, veidrikuna paistnud vanamees, kes elas Kureveres ja sõitis sageli bussiga Lihulasse ainult selleks, et juua tass kohvi. Tema lapsed olid Karmen ja Oliver Soltna. Reinhold Soltna (1897-1982) võttis osa Vabadussõjast ja autasustati II liigi 3. järgu Vabadusristiga (nr 771, 24.08 1920). Aastani 1936 kandis nime Treumund. Tema tegevusest Soomusautode kolonnis saab lugeda Rootsi vabatahtliku, kapten Einar Lundborgi mälestusteraamatust “Soomusautoga Eesti Vabadussõjas” (Grenader 2012). Einar Lundborgi ja Reinhold Treumundi Vabadusristiga autasutamise aluseks olnud lahingust ilmus kirjeldus 1936. aastal Postimehes “Soomusauto “Vibuane” meeskonna kangelastegu”. Tsitaat artiklist: “See on ilusamaid episoode meie Vabadussõjast”.

Seakala 1939

Virtsu Harrastusmuuseumi kogus on foto meestest suure kalaga – Läänemeres haruldane pringel ehk seakala. Pilt on tehtud 1939. aastal Virtsus endise vangimaja taga mere ääres (praegu on selle koha peal kalatööstuse külmhoone). Pildil keskel (vuntsidega) Mihkel Vahar (1881-1947). Mihkel elas siis koos kahe tütrega vangimajas. Teised mehed on Virtsus töötanud maamõõtjad.

Krimmi sõda Läänemerel 1854-1866

6. augustil 1855 hõivas “Desperate” meeskond Virtsu sadama ja hävitas seal mõned riigile kuuluvad ehitised.

H. Ojalo, M. Õun “Aur ja Püssirohi. Võitlused Läänemerel 19. sajandil”

Thomas Hiärne

Üheksa aastat töötas Vana-Virtsu mõisas inspektorina tuntud kroonika autor Thomas Hiärne (1638-1678). Tema koostatud saksakeelne “Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajalugu” ilmus osaliselt trükituna 1794. a., täielikult 1835. Oma kroonikasse on Hjärne, kokku kuhjanud ulatusliku materjali alates legendaarsete teadetega muinasajast ja lõpetades konkreetsete faktidega oma kaasajast.

Aristarch Sinkel (13. dets. 1912 – 25. sept. 1988)

Sündinud Virtsus postiametniku pojana, alg- ja keskhariduse omandas Võrus 1921-30, 1935 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Oli kohtuametnik Pärnus ja Rakveres, 1941 rahvakohtunik Hiiumaal, 1942-44 sekretär Pärnu maa-ametis, 1944-80 Pärnu kaubandusvalitsuse juriskonsult. Surnud Pärnus, maetud Pärnu metsakalmistule.
Kirjanduslikke katsetusi alustas 1940-ndate aastate lõpus. Tema ajalooline romaanitriloogia annab panoraamvaate Eesti elust ristisõdalaste maaletulekust Põhjasõjani: “Musta risti ikke all” (1956) käsitleb Jüriöö ülestõusu; “Mõõgaga mõõdetud maa” (1959) on Põhjasõja aegsest Pärnust ja Audru kihelkonnast; “Lembitu” käsitleb suurvanem Lembitu püüdlusi maakondade ühendamisel ühise vaenlase vastu. 1967. aastal kirjutatud “Lembitu” ilmus trükis alles 2008. aastal. Följetoni- ja humoreskikogumikud “Saunapäev” 1967, “Päikeseprillid” 1971.
Aristarch Sinkeli 100. sünniaastapäeval avati Pärnus tema kunagisel kodumajal mälestustahvel. Vt. artiklit.

Kultuurimälestised

Läänemaal on riikliku kaitse all kokku 1222 kultuurimälestist (vaata Kultuurimälestiste Riiklik Register), neist 240 Hanila valla territooriumil ja 12 Virtsus:

Arheoloogiamälestised:

1. Ohvrikivi
2. Ohvrikivi “Inimese ja hundi jäljega kivi”

Ehitusmälestised:

1. Puhtu mõisa peahoone
2. Puhtu mõisa tall-tõllakuur
3. Virtsu mõisa peahoone kelder
4. Virtsu mõisa park
5. Virtsu mõisa pargi piirdemüür
6. Virtsu mõisa väravahoone
7. Virtsu mõisa tall-tõllakuur
8. Virtsu mõisa ait
9. Virtsu mõisa valitsejamaja
10. Virtsu linnuse varemed

* * * * *

Kombest valmistada kalendritähtpäevadel inimesena riietatud õlgkuju (Metsik, kada, Tahma-Toomas, nääripoiss, tuhkapoiss jt)
Ergo-Hart Västrik, ajakirjast [ Sator nr. 1 ]

“Käesolevas töös võtan lähema vaatluse alla metsiku tegemise e. Lääne-Eestis tuntud kombe valmistada metsikuks nimetatud ja inimesena riietatud õlgkuju, mis kanti mõnel talvisel rahvakalendri tähtpäeval oma kogukonna piiridest välja, omistades ettevõetud toimingule erinevaid tähendusi. Püüan leida vastust küsimusele, mis laadi kommet metsiku tegemine endast kujutas ning missugusesse pärimuskihistusse kuulub ta eesti rahvausundi kontekstis, ühtlasi suhtestada toiming teiste sarnaste kommetega eesti rahvakalendris. […]
Varasemad teated metsiku tegemise kohta on kirja pannud 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi algul Lääne-Eestis (täpsemalt Lääne- ja Pärnumaal) tegutsenud baltisakslastest pastorid ning ametivõimude esindajad: Virtsu mõisas inspektorina töötanud Thomas Hiärne (1678), Audru kirikuvisitatsiooni protokolli kirjutaja (1680), Pärnu raehärra Johann Günther Gerlach (1680), Karuse pastor H. M. Philipp (1693), Mihkli pastor Heinrich Göseken (1694) ning Hanila pastor Erich Christian Weidenhain (1709). […]
1678. on Hiärne teose Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte käsikirja arvatav valmimisaeg, kuigi raamat trükiti alles 1794. aastal. Hiärne asjakohases tekstis kõneldakse Eestimaal levinud ebausukombest ning täpsem kohamääratlus puudub, kuid võime arvata, et tähelepanek puudutab Hanila kihelkonda ja Virtsut, sest just seal tegutses Hiärne inspektorina 1669. aastal, mil ta hakkas “koguma ajaloolisi dokumente ja andmeid mälestusmärkide kohta” (Laugaste 1963, 304). Tähelepanuväärne on ka tõik, et Hiärne oli kurt, mistõttu tema teadmised metsiku kohta peaksid põhinema mingil senitundmatul käsikirjalisel allikal või isiklikel vaatlustel (samas). […]

* * * * *

Post ja telegraaf

1. jaanuaril 1892. a. algasid Virtsu telegraafijaoskonnas postioperatsioonid, 1893. a. avati hoiukassa.
EAA 322-1-604, 322-1-72

1900. a. alates Virtsu postijaam postioperatsioone ei teostanud.
EAA 322-1-72

16. aug. 1900.a avati Virtsu tuletornis telefoniabijaoskond.
EAA 322-1-654

Eerik Selli poolt Eesti Ajalooarhiivis tehtud märkmeid vahendas Elmo Viigipuu

* * * * *

Kaardi autor M. Strubycz (1520-1579) töötas pärast Liivimaa vallutamist Poola poolt mõnda aega Kokneses notarina. Strubycz tundis suurt huvi Baltimaade vastu ja liikus siin korduvalt ringi. See süvendas tema teadmisi käsitletava ala suhtes. Ta koostas Liivimaa ladinakeelse ajaloo ning Venemaa läänepoolsete alade kaardi, mis hõlmab maa-ala Balti merest ida suunas Jaroslavini ja lõuna suunas Niemunase jõeni.

Tähelepandav on kaardil leiduvate asulate nimede rohkus. Linnad on kujutatud mitmetornilistena, lossid, kloostrid ja mõisad ühetornilistena. Kõigi nende asukohad on tähistatud joonise keskel asuva väikese ringikesega. Eesti linnadest on kaardil tähistatud Tallinn (Reuel), Narva (Narua), Pärnu (Pernaw), Tartu (Derpt) ja Viljandi (Fellin). Lossidest ja mõisatest on kaardil kujutatud Hiiumaal Dachden. Kas selle nimetuse all peitub Suuremõisa mõis või Hiiumaa on teadmata. Saaremaal esinevad asulatest Kuressaare (Arensburgk) ja Maasilinn (Sonneburg). Mandril asuvatest mõisatest, lossidest ja kloostritest on kaardil tähistatud järgmised: Padise (Pades), Haapsalu (Haspel), Lihula (Leal), Velise (Tolk), Kiviloo (Fegwevr), Pärnu (Pernaw), Virtsu (Werder), Kolga (Kolk), Pirita (Birgita), Porkuni (Borch), Paide (Weissen), Puurmanni (Talkef), Kavilda (Canelicht), Rõngu (Ringen), Helme (Helmet), Vasknarva (Neuschlos), Kiltsi (Assa), Laiuse (Lais), Toolse (Tolsburg), Kastre (Werbeck), Otepää (Oben Pel), Vastseliina (Nuhaus), Sõmerpalu (Samerpal), Vaabina (Olsen) ja Koiküla (Adzel). Seega on Eestis kujutatud 31 linna või väiksemat asulat.
S. Künnapuu artiklist [ Eesti 16. sajandi maakaartidel ]