1-3-0 (Mogul) tüüpi vedurid toodi Eestisse seoses Peeter Suure merekindluse teedevõrgu ehitamisega. Toodetud USA-s, Cook Works’i veduritehases, mis hiljem ühines tuntud firmaga ALCO (American Lokomotive Company). Vedureid telliti kaks korda, kuna esimesest partiist läks osa koos laevaga põhja. Teise tellimuse vedurid olid tehniliste lahenduste poolest esimeset partiist veidi erinevad. Esimene partii (6 vedurit) ehitati 1915 ja teine partii (samuti 6 vedurit) 1916. aastal.

Merekindluse teedel oli neil seeriaks algselt A.1-12, alates 1921. aastast A.60-71. Pärast liitumist EVRiga said uue seeria ja numeratsiooni G.100-111 (1927. aastal).

Vedureid remonditi ka enne 1938. aastat, kuid kõik tehniline osa jäi muutmata. 1938. aastal alustati vedurite suuremat rekonstrueerimist,
vedurist jäi alles praktiliselt vaid raam ja käiguosa (rattad). Ehitati uus katel, kabiin, aurumasin (silindrid) ja kõik sinna juurde kuuluv. Hakati kasutama ülekuumendatud auru ja kaasaegsemaid ümarsiibreid. Varem olid vedurid lamesiibritega ja niiskel aurul.

Rekonstrueerimistööd tehti Mõisaküla tehastes, kuid osa detaile valmistati ilmselt raudtee peatehastes Tallinnas. Töö õnnestus hästi ja Gk vedurid said kiireteks kergete reisirongide vedamise veduriteks paljudeks aastateks. Rekonstrueerimisega seoses tuli ka lisaindeks seeratähistusse, väike “k”, mis EVRi süsteemis viitas alati ülekuumendatud auru kasutamisele. (vt ka Uk, Sk, Kk).

Algsel kujul, nii nagu ta Ameerikas ehitati, säilis kuni 1958. aastani vedur G-101. Oli pikemat aega Pärnus ja sõitis sageli Viluvere-Vändra liinil, lammutati Tallinn-Väikse depoos kevadel 1958.

Peale sõda allesjäänud Gk vedurid liikusid kuni 1954. aastani ja hiljem lammutati.

Tekst ja auruvedurite fotod Peeter Klaus