1941. a. märtsis toimus teistkordne Eestist saksa rahvusest elanike äraviimine. Seekord lahkusid [Saaremaalt] enamuses nn. kadakasaksad, umbes 50-60 inimest. Äraviimine toimus maad mööda: Kuressaarest omnibussiga Kuivastusse, sealt jääd mööda Virtsu ja edasi juba raudteel.
[Boris Müürsoo, Saaremaa (posti)ajaloost]

* * * * *

18. juulil 1941 300 meheline Balti laevastiku ja rannakaitse dessant Muhust Virtsu, saksa väed tõrjuti Virtsust välja.

25. juulil maandatud ja Lihula hõivanud dessant sidus mõneks ajaks Tallinna peale tungivaid saksa vägesid. Mõlemas dessandis osales ka Eestis formeeritud 12. hävituspataljoni rood.

[Kohaliku elaniku meenutusi: “Kui saksa väed sisse tulid, oli sadamasse jäänud mõnikümmend vene sõdurit, kes polnud laevadele jõudnud. Pugesid sadamasilla alla, aga sild põles! Sakslased keelitasid hulk aega, et nad välja tuleks ja vangi annaks. Venelased vastu: “Ei tule, tapad ära!”, aga endal puhvaika juba suitseb seljas. Lõpuks ikka tulid välja. Vangide kolonn läks Pärnu poole, saatjaks üksainus (!) saksa sõdur, käised üles kääritud ja kepp käes, relva polnudki näha.]

1941 – Ristleja Kirov

Esimene N. Liidus ehitatud ristleja. Projekteeriti Itaalia firma Ansaldo abiga, ehitati Leningradis 1935-1938. Meeskond 724-liikmeline. Kiirus 35 sõlme. Pikkus 191 m, laius 19 m, süvis 7 m. Relvastus: üheksa 180 mm suurtükki, kaheksa 100 mm suurtükki, kuus 37 mm suurtükki, 8 õhutõrjekuulipildujat, 2 torpeedoaparaati. Kandis 2 luurevesilennukit. Soomuse paksus veeliinil 76 mm, tekil 50 mm ja suurtükitornidel 100 mm. Teistest tolleaegsetest sõjalaevadest erines meeskonna elutingimuste poolest – laeval oli madruste klubi, raamatukogu, saunad, haigla, röntgeni- ja hambaravikabinetid.

Suvel 1941 oli Liivi lahel, kust pääses 1. juulil Muhu väina kaudu Tallinna. Augusti lõpul tulistas Tallinnale pealetungivaid saksa vägesid ja taandus koos laevastikuga Leningradi. Blokaadi ajal seisis Neeval. Pärast sõda moderniseeriti. 1960.-ndail aastail hakati kasutama õppelaevana. Lammutati 1975.

Balti laevastiku ristleja Kirov 1940. aastal

Ristleja Kirov läbiviimine Muhu väinast 1941. aasta suvel

27. juunil, samal päeval, mil Vene sõja- ning laevavägi ja kohalikud punased pagesid Liepajast ning Ventspilsist, lahkus Balti laevastik ka Daugavgrivast. Riia langemine kiirelt edasiliikuvate saksa vägede kätte oli vaid päevade küsimus ja paistab, et laevastik ei tahtnud oma kraamiladude äravedamisega hiljaks jääda. Riiast mindi admiral Tributsi käsul ja Balti mereväebaasi ülema kontradmiral R. Trainini üldorganiseerimisel. Evakuatsioonikäsk saadi 27.-ndal, kuid paistab, et ettevalmistusi selleks oli tehtud juba varem, sest juba sama päeva õhtul läksid laevakaravanid siit teele Suure väina ja Pärnu poole.

Kell 18 läksid teele seni veel Daugavgrivas olnud Kergejõudude salga laevad – ristleja Kirov ja hävitajad Stoiki, Silnõi, Serditõi, Grozjaštši ning Engels 4 torpeedokaatri saatel. See laevadegrupp liikus kiiresti ja kell 1 öösel, algaval 28. juunil, heitis Kirov ankrud Viire kurgus Virtsu ja Viirelaiu vahel.

Muhu väin oli kohati liiga madal vene ristlejate läbisõiduks. Aga läbi Irbe väina avamerele ei lubanud laevastikujuhataja Tributs oma ainsat lahingukorras ristlejat viia ja nii ei olnud valikut. Kirov pidi läbi Muhu väina pääsema ja selleks tehti mitmeid ettevalmistusi. Kõigepealt traaliti läbi I maailmasõja aegne faarvaater. Seda tegid hüdrograafialaevad Lood ja Val. Neist esimene oli Eesti Vabadussõja veteran ja kogu esimese iseseisvuse aegne meremärkide hooldaja Eesti vetes.

Traalimine näitas, et vaid ühes kohas tuleb 200 m pikkuselt põhja süvendada, siis jääks faarvaatri sügavuseks igal pool vähemalt 7 m. Kirovi süvis oli suurem, kuid talt võeti Viire kurgus pargastele ja tankereile üle 1000 tonni laskemoona, masuuti ja katlavett ning ta süvis vähenes sellest 55 cm võrra. Seda oli ikkagi vähe ja ristleja süvise vähendamiseks tehti veel teinegi võte – pumbati osa masuuti vööri, et ahter veest rohkem välja kerkiks – Kirovi rool ulatus 1,1 m ja sõukruvid 1,3 m allapoole kiilu.

Samaaegselt käis faarvaatri madala osa süvendamine. 29. juuni õhtuks olid kõik need tööd tehtud. Kirov läks oma käiguga Kessulaiu juurde ja võeti seal kahe puksiirilaeva vahele. Läti jäämurdja Lacplesis ja puksiir Mednis vedasid ristleja järgneva 13 tunni jooksul läbi Väinamere. Viis korda sõitis Kirov madalikele, kuid iga kord saadi ta sealt lahti ja 30. juuni hommikul kell 10 oli ta vabas vees Hari kurgu põhjasuudmes. Edasi sõitis ristleja juba oma käiguga. 1. juulil sõitis ta koos hävitajate Grozjaštši, Smetlivõi ja Stoikiga Tallinna; ristlejat kaitsesid teel traalerid T-207, T-209 ja T-216 ning MO-kaatrid.

Kirovi eel ja järel tulid läbi Muhu väina ka hulk teisi laevu. Neist osal – Vtoraja pjatiletkal, Imantal, Skautsil ja Skrundal – tuli Virtsu ja Pärnu sadamais hulk kaupa teistele laevadele ümber laadida, et süvist vähendada. Tükk tegemist oli ka suure süvisega jäämurdja Krišjanis Valdemars väinadest läbiviimisega, kuid 1. juulil jõudis seegi Soome lahte, kus võttis kursi Leningradile.

Võitlused Läänemerel. Suvi 1941. Mati Õun. Tallinn 1996, lk. 42-44.

Ristleja Kirov lahingus

Ristleja Kirov.
Raamatust “Sõjalaevad”, Tallinn 1999