|
Sisukaart
Fotode kasutamine
ainult autori loal
ja viitega allikale.
webmaster
virtsu@virtsu.ee
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
Loodusjutud
|
|
|
Maastikud ja minevik
Peeter Vissak
Kellelgi oli üksvahe hea mõte hakata meie tänapäevast aega arvama
Suurest Jäätumisest. See tähendab viimasest suurest jääajast
- Valdai jäätumisest, täpsemalt küll Suurest Sulamisest ehk
ajast, mil jää taanduma hakkas. Natuke oleks raskusi nulli paikapanemisega,
aga see polegi nii tähtsusetu, sest muidu ei tea, millal järjekordset
Suurt Verstaposti tähistada. Ja need juba on numbrid! Jutt käib
ju ajast, mille järgi praegu võiks lõppeda aasta 13 999
ja saabumas oleks 15. aastatuhat.
Päris uudne mõte see polnud, sest meie kaasaegne maastiku- ja
loodusteadus põhinevadki sulajärgsel ajaarvamisel, kasutades
oma verstapostidena Läänemere arengustaadiume. Siin on terve
hulk kummalisi nimesid ja termineid, seda enam, et erinevad
uurijad on loonud igaüks oma süsteemi. Mastogloiameri ja ehhineismeri,
drüüase faas ja allerdi faas. Olgu nendega pealegi!
Päris alguses oli paar tuhat aastat kohalikke jääservaeesseid
järvesid, mille kohta võiks öelda ka, et see oli hilisjääaeg.
Siis, umbes aastani 4 000 laiutas siin veekogu, mida me
praegu nimetame Balti jääjärveks. Ka see oli veel hiline jääaeg,
aga asustuse ja inimtegevuse jrrgi saame seda ühtlasi nimetada
vanemaks kiviajaks. Üle tolleaegse Eestimaa laiutasid kasemetsad
ja sood. Järgnes 3 000 aastat Joldiamerd ja Antsülusjärve,
mille ääres elasid keskmise kiviaja inimesed. Kaski jäi veidi
vähemaks, oli männimetsade aeg. Inimese tegevust hakkasid saatma
lepad, vohamist alustasid laialehised metsad. Praeguses Lääne-Eestis
kogunesid sellel perioodil merepõhjasetted, sest tolleaegne
Lääne-Eesti oli Kohila, Märjamaa, Pärnu-Jaagupi ja Sindi kant.
Aastatel 6 500-10 000 uhus neid randasid Litoriinameri,
inimesed elasid noorema kiviaja ja pronksiaja inimeste igapäevast
elu. Oli soodne ja mereline kliima. Kõik puud tundsid ennast
päris hästi - männid, kased, lepad, tammed, jalakad, pärnad.
Järjest rohkem hakkasid levima kuusemetsad. Lääne-Eestis oli
see dramaatiline aeg, sest meri kord taganes, kord tungis peale.
Paljud lubjakivipaljandid ja pangad, näiteks Salevere mägi,
Kessulaiu pank, mitmed Saaremaa ja Muhumaa pangad on
murtud uuesti peale tunginud Litoriinamere poolt. Vesi laksus
ka vastu Kirbla ja Lihula mäge. Rannakülad olid Karuse
ja Poanse kandis.
Järgnes poolteist tuhat aastat Limneamerd. Kõik lehtpuumetsad
vähenesid tunduvalt. Oli kuuse aeg ja mänd tundis ennast suurepäraselt.
Pronksiaeg lõppes ja tuli varane rauaaeg. Rannajoon oli juba
enam-vähem praegustes piirides. Kui jalutada mööda paarimeetriseid
endiseid rannavalle, mis kohati võivad päris rannast ka üpris
eemal olla, saab ligikaudse ettekujutuse tollasest mererannast.
Puhtu-Laelatu-Nehatu kaitsealast olid vaid kõrgemad ja
tragimad tipud vee peal. Kristuse sünnini oli veel pooltuhat
aastat aega.
Umbes aastast 11 600 algas Läänemere arengus ajajärk, mida
praegu nimetatakse Baltikaks ja mis jätkub ka nüüdisajal. Mõnda
aega jätkus veel rauaaeg. Inimesed hakkasid järjest rohkem kalapüügi
ja jahipidamise kõrval karja kasvatama. Rauaajast on pärit siinsed
vikatileiud, see tähendab, et juba langetati märkimisväärselt
metsa, raiuti võsa ja niideti heina. Talved olid külmemad, kui
varem ja loomad vajasid lisasööta - oksi ja heina. Lõuna-Läänemaal
olid kõige rohkem levinud loometsad ja loopealsed. Ümber asulate
võisid olla levinud puisniitude sarnased maastikud. Kasvatati
nii veiseid, hobuseid, kui väiksemaid sõralisi. Asustus oli
juba küllalt paikne ja usutavasti on mitmedki niidu- ja loopealsealad
enam või vähem püsivas kasutuses olnud tollest ajast peale.
Sõjad ja katkuajad kasvatasid niidud võsasse, mida siis kirve
ja tulega jälle puhastati.
Lääne-Eesti õhukestel muldadel on põllupidamine olnud kunst
omaette, püsiva kasutusega, mitmeväljasüsteemiga ja väetamisega
on suudetud rajada viljakandvaid maatükke. Labida või mullapuuriga
on lihtne leida pikemat aega haritud kõlvikuid - need lihtsalt
on tüsedamad ja viljakamad. Sööti jäetuna kasvavad nad kiiresti
nõudliku lepametsa alla. Samasugune püsiva kasutuse ime on niidud,
puisniidud ja ka loopealsed. Niidukamar on väga unikaalne moodustis,
kus inimese vahelesegamise tulemusena on looduses midagi rikkamaks
ja omanäolisemaks muutunud. Ka maastikena ilmestavad ja kaunistavad
need inimasulate ümbrust.
|
Ümberkaudu paigad
Peeter Vissak
Siinsamas, kui minna üle Risti-Virtsu tee põhja poole,
algavad kuivad ja paiguti väga liigirikkad loopealsed. Praeguseks
on paljud neist kasvanud metsa täis - küll kaski, küll mände,
sekka kadakaid ja lehtpõõsaid, aga laiguti on metsalagendikud
ilus mälestus kunagisest liigirikkast karjamaast, samuti on
siin-seal alles ka lagedamaid niidualasid.
Loopealsetel peaksid käima ja sööma lambad. Parema puudusel
oleksid head ka hobused või lehmad, aga tänapäevane pilt on
ikka tihedamaks ja tihedamaks muutuv kadastik ja noor jõudsalt
sirguv mets. 300 aastat vanadel Rootsi kaartidel on pea kogu
Lääne-Eesti (see, mis jäi väljapoole mõisapõlde) üks suur "hõreda
puistuga rohumaa", ilmselt siis puisniidud, aga kuivematel aladel
kindla peale ka loopealsed.
Seni veel laial ja lagedal "lennuväljal" võib valida millise
tee tahes - ikka jõuab põhja poole Uisu pangani ja seda
serva pidi Kukerannani. Siinne rannaastang on küll madal,
kohati ka merest eemale jäänud ja taimestikuga kattunud, ent
kohati küllalt omanäoline ja vaheldusrikas. Paar meetrit kõrgust
ja hallikassinine savisegune lubjakivi, all rannamadalal kivikülv.
Üle mere hakkab silma turritav saar - Kessulaid, mis
samuti on suuremas osas olnud loopealne karjamaa. Praegu on
seal lisaks suurtele kadakaväljadele ka kummalise ja mujal mittenähtud
vanuselise struktuuriga kuusikuid. Vanad puud on noortega segamini
ja kõik on üpris tihe ja metsik. Kessulaiu põhjapoolne ots on
merre murdunud ja kujutab endast päris imposantset rannakaljut.
Kessulaiul on päris mitu torni. Mõned on päris mõnusad ronida,
mõned näevad nii välja, nagu võiks nende ammu kasutamata ja
lagunenud treppidel varitseda oht. Aga vaade tasub ennast ära.
Uued majakad töötavad päikesepatareidel, vähemalt üles on nad
seatud. Tore, et siin maailma nurga tagagi pisut taastuvat energiat
tarvitatakse.
|
| |
| |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
