Virtsu. Puhtu-Laelatu-Nehatu kaitseala

Sisukaart

Fotode kasutamine
ainult autori loal
ja viitega allikale.

webmaster
virtsu@virtsu.ee

Puhtu-Laelatu ja Nehatu looduskaitsealad

Nehatu soo sai looduskaitsealaks
25 jaanuar 2001 Aivar Õepa

Valitsuse 23. jaanuari istungil kinnitati Lääne– ja Pärnumaa piiril asuva Nehatu looduskaitseala kaitse-eeskiri. 240 hektari suurune kaitseala asub Läänemaa ja Pärnumaa piiril Hanila ja Varbla valdades.

Looduskaitseala eesmärk on Nehatu soo, praeguste ja endiste merelahtede roostike ning vee– ja rannikulinnustiku kaitse. Nehatu kaitseala valitseja, Matsalu looduskaitseala direktori Taivo Kastepõllu sõnul taheti algul luua ühine kaitseala Nehatust, Laelatust ja Puhtust. Maaomanike osalise vastuseisu tõttu Hanila vallas oleks aga plaan toppama jäänud. Sestap oli mõistlik luua eraldi Nehatu ja Laelatu–Puhtu kaitsealad. Viimase dokumentatsioon on praegu kooskõlastamisel.

Nehatu kaitseala koosneb ühest suurest ja kahest väiksest maatükist. Suure tüki sees on Nehatu soo ja seda ümbritsev, üks väiksem tükk on Käomardi lahe ümbrus, teine Paadrema jõe kallas. Kastepõllu sõnul jäi enamik selle kandi põllumaast kaitseala piiridest välja. „Aga mitu Pärnumaa meest tahtis ise, et põllumaa jääks kaitseala sisse,” lisas ta.

Nehatu kaitsealal on ka sihtkaitsevöönd, kus on kevadisel pesitsusajal viibimine keelatud. Jahtida on Nehatus lubatud põtra, metssiga, hunti, kährikut, minki ja rebast. „Linnujaht on loomulikult keelatud," ütles Kastepõld. „Neid me ju kaitseme."

Nehatu soo on üks Eesti kümnest Ramsari konventsiooni alast. Nehatule ja Laelatu–Puhtule lisaks on Matsalu valitseda Lõuna–Läänemaal veel Lihula ja Tuhu maastikukaitsealad. „Kui Laelatu–Puhtu eeskirja saab, on Lõuna–Läänemaal kõik, mida kaitsta vaja, kaitse all,” ütles Taivo Kastepõld. Natura 2000 projektiga võib aga midagi veel juurde tulla, ütles ta samas.

* * * * *

Puhtu–Laelatu looduskaitseala
Roland Müüri artikkel Eesti Looduses

* * * * *

Puhtu edelatipule 1960. aastal püstitatud linnuvaatlustorn
Foto Arno Peksar 1999

Linnuvaatlustorn pärast 2005. aasta jaanuaritormi
Fotod Jüri Mõniste 2005

Puhtu Ornitoloogiajaam alustas tööd 1953. aastal kapitaalselt remonditud suvilas. 1960. a. püstitati saare lõunatippu spetsiaalne linnuvaatlustorn.

Puhtu ornitoloogiajaam
Foto Mart Mõniste 2001

Puhtu ornitoloogiajaama kauaaegne valvur-motorist Elmar Savi
Foto M. Leiumaa erakogust


Mälestuskivi ornitoloogiajaama rajajale Eerik Kumarile Foto Arno Peksar 1999
* * * * *
Laelatu Foto Arno Peksar 1999
Mitte ainult Ramsari ala Peeter Vissak Lääne-Eesti rannikualad on rikka ja mitmekesise loodusega. Pikk ja keerukas rannajoon, madalad ja kinnikasvavad merelahed, jäänukjärved ja sood, pool-looduslikud rohumaakooslused, liigendatud maastikud, läbirändavad ja pesitsevad veelinnud ning kurvitsalised on see pisut, mis siinsest loodusest teevad siinse looduse. Puhtu-Laelatu-Nehatu looduskaitseala on üks mitmest Lõuna-Läänemaal paiknevast kaitstavast alast. Selle tegevuse peamised eesmärgid on looduslike ja pool-looduslike ökosüsteemide, eriti liigirikaste niidu-, puisniidu- ja metsakoosluste, praeguste ja endiste merelahtede, roostike ja soode kaitsmine; ohustatud pool-looduslike koosluste nagu liigirikaste niitude ja puisniitude taastamine ning pesitseva, toituva, sulgiva ja rändel peatuva vee- ja ranniku-linnustiku kaitse ning nende pesitsemis-, toitumis-, sulgimis- ja rändepeatuspaikade säilitamine. Ala võtmeväärtused on suur looduslik mitmekesisus, rikas linnustik, liigirikkad pool-looduslikud rohumaakooslused, omapärased metsad, maastikuline mitmekesisus, tihe side merega, pikk ja komplitseeritud rannajoon ning pikaajalised mitmekesise teadusliku uurimis-töö traditsioonid. Lääne-Eesti rannikuvöönd (laias tähenduses) koos Väinamere suuremate ja väiksemate laidudega kujutab endast intensiivse ja hoolimatu inimtegevuse poolt seni küllaltki rikkumata piirkonda. Läbi sajandite kestnud traditsiooniline maakasutus on põhjustanud unikaalsete ja bioloogiliselt väärtuslike pool-looduslike koosluste kujunemise. Siin võib leida soodsaid tingimusi liigirikka ja mitmekesise taimkatte ning rikkaliku linnustiku jaoks. Tänu sõjaeelse Eesti Vabariigi looduskaitselisele tegevusele ning sõjajärgse sotsialistliku Eesti looduskaitselisele seadusandlusele ja tegevusele on küllaltki suured alad võetud looduskaitse alla. Tagajärjeks on olnud viimaste aastakümnete intensiivistuva inimsurve küllaltki edukas ärahoidmine. Nii on säilinud suhteliselt rikkumata ja mitmekesine looduslike, pool-looduslike ja kultuurmaastike mosaiik, kus puudub intensiivne maakasutus, tööstus, turism ja puhkemajandus. Teiselt poolt on see olukord järjest enam põhjustamas probleeme traditsioonilise ekstensiivse maakasutusega - puudub vajalik pidev kasutuskoormus, seega on raske säilitada pool-looduslikke kooslusi. Probleeme on ka omandi- ja maareformi läbiviimisel. Tänu ülalloetletud tingimustele ja üldiselt soodsatele looduslikele tingimustele (madal rannikumeri, palju saari ja mosaiikne rannajoon) on see piirkond saavutanud oma positsiooni ja tähtsuse ühe suure ning olulise palearktilise lindude rändetee osana. Samal ajal on Lääne-Eesti geograafiline positsioon koos klimaatiliste iseärasustega koondanud siia hulgaliselt erinevate liikide areaalipiire, mis teeb selle ala väga mitmekesseks ja haruldusterikkaks. Lääne-Eestist on leitud ka Euroopa liigirikkamaid taimekooslusi. Muutuvad ajad, muutuvad kombed Võib-olla polegi tegemist probleemidega. Võib-olla muutub meie sotsiaalmajanduslik taust ja väärtushinnangud, millele aeglaselt kohanduv looduskaitse ideoloogia jalgu kipub jääma? Looduse kaitsmine on alati olnud konservatiivne tegevus. Rahvus-vaheliselt käibiv termin conservation kinnitab seda. Looduskaitse peab õigeks vanu ja isegi iidseid väärtusi ja kohandab end just niipalju, kui hädapäraselt tarvis. Kiired majanduslikud ja sotsiaalsed muudatused ühiskonnas ei pruugi olla kõige läbimõeldumad ja kindlasti ei ole nad keskkonna seisukohast soovitavad, pigem reeglina kahjulikud. Lähtume põhimõttest, et loodusel on õigus, kuna looduse kogemus muutuva maailmaga asju ajada on väga pikaaegne. Kuna plaanide katsetamise võimalus tundub liialt ohtlik olevat, siis peaks neil, kes maailma muuta soovivad, lasuma hoopis kohustus oma plaanid veel kolmas ja neljaski kord läbi kaaluda. Kes selle kohustuse neile paneb? Kes seda kontrollib? Millised on siis kõige tõsisemad ohud, mis loodust ja looduskaitseala hirmutavad? Reostus on muidugi see, mis kõigile esimesena meelde tuleb ja õige ta on. Kõik, mis siinpool visatakse ära, koguneb sealpool sellistes kogustes, et ei hakka peale ei looduslike lagundajate hambad ega looduslik aineringe. Kui mõni aine osutubki söödavaks, on seda reeglina nii palju, et laiutavad muidusööjad lämmatavad tolles paigas kõik muu. Mõni aine osutub kidlasti ka mürgiseks, seega selle asemel, et iseennast tappa, tapab inimene enda ümber kõiki teisi. Halvasti funktsioneerivad või hoopis puuduvad puhastusseadmed, olme- või põllumajandusreostusega vete sissevool madalatesse lahtedesse, milles takistatud läbivoolu tõttu kogunevad nii toitained, kui mürgid. Selle tagajärjel toimub madalate veekogude põhja kattumine mudaga, kiire kinnikasvamine roostikuga ja elupaikade mitme-kesisuse ja kvaliteedi langus. Unarusse jätmine on veidike ootamatum süü, mida inimesele viimasel ajal pannakse. Eriti puudutab see pool-looduslikke maastikke ja kooslusi, mis ammusel ajal ilma inimese otsese surveta polekski tekkinud. Praegu aga on need alad inimese pidevast tegevusest täiesti sõltuvad, nii et pärast inimese lahkumist mattub kõik kõrgrohu, võsa ja metsa alla. Pidev hoolitsus seevastu võimaldab eksisteerida millelgi eripärasel, mida muidu looduses üldse ei leidukski. Näiteks niitudel, nii ranna-, kui puisniitudel, samuti alvaritel ehk looniitudel. Niitude niitmine ja karjamaade karjatamine, puisniitude puhasta-mine võsast ja kujundusraie - need kõik on võtted, mida peab aasta-aastalt rakendama, et suruda maha või tasakaalustada looduslikult ülevalitsevate liikide potentsiaali ja säilitada väljakujunenud dünaamilist tasakaalu. Põllumajandusliku tootmise muutumine mittetasuvaks, eriti ääremaadel, põhjendatud regionaal-poliitika puudumine, riigi vähene huvi ja puudulikud võimalused ekstensiivset laadi ning väikesemahulise loomakasvatuse doteerimiseks on loomakasvatust märkimisväärselt vähendanud. Selle protsessi süvenemine viib väga kiiresti olukorrani, kus äraelamisvõimalused maal muutuvad küsitavaks, rääkimata motiveeritud maastikuhooldusest maaomanike poolt. Liigne inimsurve moodustab kummalise ent loogilise kontrasti eelmise alalõiguga. Teatud piirkondades ja teatud aegadel kujutab inimtegevuse koondumine endast ohtu loodusele. Näiteks kalapüügi koondumine linnurände perioodile ja lindude peatus- ja toitumispaikadesse. Kutselise kalapüügi reguleerimine on olnud oluliselt lihtsam, kui harrastusliku. Paiguti on probleeme ka rööv-püüdjatega ning vandaalidega. Järjest suureneb puhkajate surve aladele, mis peaksid pesitsusajal ja sellele järgneval lindude toitumise, sulgimise ja kogunemise ajal olema võimalikult vähe külastatud ja häiritud. Nõukogude ajal illegaalselt ehitatud suvilaputkadele taotletakse tagantjärele nii ehitusluba, kui ka ametlikku maaeraldust. Populaarsed on teisaldatavad haagissuvilad. Järjest enam kasutatakse maasturautosid ja -jalgrattaid sõiduks piirkondadesse, mis traditsiooniliselt on olnud halvasti ligipääsetavad ja seega ilma inimsurveta. Suhtumine looduskaitselisse tegevusse on omandi- ja maareformi käigus tugevasti muutunud. Ajal, mil kogu maa kuulus riigile, hindasid inimesed looduskaitserežiimi, mis takistas nomenklatuursete ehitiste kerkimist looduslikult väärtuslikesse paikadesse, näiteks rannikuvööndisse. Pärast eraomanduse taastamist tunnevad režiimiga koormatud maaeraldiste omanikud ennast ahistatutena, kui neil puudub teoreetilinegi võimalus oma tahtmist mööda ehitada.
Haisev jooksjarohi (Ononis arvensis L.) Foto Peeter Vissak
Taimed ja haruldused Peeter Vissak Lääne-Eesti üks omapäraseid jooni on liigirikas taimkate. Ökoloogidel ja botaanikutel on omad arusaamad ja seisukohad, mis selle liigirikkuse põhjuseks võiks olla. Suur tähtsus on mullal. Happelistel muldadel saab kasvada palju vähem taimeliike, kui aluselistel. Lääne-Eestis on muld lubjarikas, see omakorda on põhjuseks, et muld on keskmisest soojem ja paremini õhustatud. Lisaks veel soodne kliima ja suhteliselt tagasihoidlik mullaviljakus. Kõik see kokku annab vägagi soodsa pinna liigirikkusele. Liiga kehvadel muldadel ei saa enamik liike hakkama, samas kui väga viljakal mullal kipuvad kiire ja laiutava kasvuga taimed teisi välja tõrjuma. Aastasadade pikkune pidev mõõdukas inimtegevus on viinud keerukate ökosüsteemide kujunemiseni. Lääne-Eesti niidud ja loopealsed on harva täiesti lagedad. Ikka on puid-põõsaid või lausa metsatukkasid hulgas. Erinevate taimkattetüüpide (mets ja niit) kokkupuutel põimuvad nad omavahel ja niigi keerukad seosed muutuvad veel keerukamateks. Valgus-vari, niiskus-kuivus, kõrge viljakus-madal viljakus - need äärmused vahelduvad kiiresti ja segadus on suur. Inimene on aegade jooksul nii tahtlikult, kui tahtmatult üht-teist eelistanud, mõndagi aga kõrvaldada püüdnud. Nii on kujunenud pool-looduslik niidukamar, mida ilma pika ja visa tööta kusagil maailmas ei eksisteeriks. Lääne-Eestis on juhuse tahtel ja tingimuste kokkulangemise tagajärjel väga rikkalik liigitaust. Siin saavad kokku paljude taimeliikide levilate piirid. Paljud ei levi siit kaugemale lõunasse, paljud küünivad veel siiani, aga mitte enam ida poole; mitmed liigid aga tulevad mandrit mööda Lääne- ja Loode-Eestini, neile on siin põhja- või läänepiir. Taimkatte liigirikkus aitab kaasa ka muude olevuste elujärjele ja selle mitmekesisusele. Lõppkokkuvõttes on meil siin väga rikkalik elustik. Ega koolitamata silm vist eristagi suuremat jagu sellest küllusest, mis loodusel pakkuda. Puhtu metsast on kirja pandud üle 300 taimeliigi, Laelatust ja selle ümbrusest umbes 470 liiki. Puisniidu kõige liigirikkamates kohtades võib väga hea otsimise peale kamarast leida kahe mehise peopesa suuruselt lapikeselt umbes 40 taimeliiki, ruutmeetriselt pinnalt aga kuni 68. Pärnumaal Vahenurmes on need arvud pisut-pisut suuremad, muidu aga Põhja-Euroopas midagi sellist kõrvale panna ei ole. Kui räägitakse niitudest ja liigirikkusest, tulevad kõigile, kes natuke midagi loodusest teavad, meelde orhideed ehk käpalised. Laelatul kasvab neid üle 20 erineva liigi, mis on ²/₃ kõigist Eestis esinevatest. Niidu-asparhernes, värv-paskhein, haisev jooksjarohi, kõrge kannike - kõik ilusad ja haruldased lilled. Muidugi pole need liigirikkuse mõõdupuuks, aga silmatorkavad on nad küll. Kui astuda täppisteadusliku ökoloogia platvormilt maha, siis võiks väita, et ilma kauniste lilledeta liigirikkus poleks ikka seda väärt, mis tegelik õitemeri juunikuisel metsaheinamaal. Vahetevahel selgub, et see, millega siin harjunud oleme, on teistele uudiseks ja laiemas ilmas on seosed ja väärtused hoopis teistsugused. Samuti võib juhtuda, et inimese sammud looduse suunas on nii rasked, et must maa ja sügavad augud taga. Enne Kurevere karjääri avamist selgus, et seal kasvas üks suuremaid tõmmu käpa kogumikke siinkandis. Kiirabi korras kaevati neist osad koos mättaga üles ja istutati ümber sarnastesse tingimustesse. Sellise ümberistutamise õnnestumise protsent on paraku küllalt madal. * * * * *
Laelatu Foto Peeter Vissak
Külastajad ja töötajad kaitsealal Peeter Vissak Kuidas meelitada Saaremaale sõitjaid rajalt maha? Ega vist kuidagi. Veel vähem Saaremaalt tagasi koju kihutajaid. Praami lahkumine sadamast tundub nii lõplik olevat, et seda sündmust kusagil vasakul võsa vahel maha vahtida ei tahaks keegi. Aga kas see kõik ongi nii väga võsa? Kaitseala ju siinsamas, paar kilomeetrit kõrval, külg jookseb vastu suurt maanteed - vaataks järele …. Praame läheb ju veel. Ega kaitseala rahvas ka ülehinda turiste. Igatahes pole ühtegi palgalist giidi konutamas ja ootamas neid, kes mööda vuhisevad. Helistada võib küll ja küsida, kas vastu võetakse. Ikka võetakse. Eestikeelset ja inglisekeelset juhatust pakutakse ka, kui soov on. Sõltuvalt ajast, plaanidest ja sularahast saab hakkama kas ainult paari tunniga või kulub peaaegu pool päeva. Rohkem pole giidil jaksu. Omal käel võib edasi vaadata, kui tahtmist on ja loodus väga vastu ei hakka. See ongi kummaline, et kaugemalt tulijaid kohtab Laelatu puisniidul või Puhtu metsas palju sagedamini, kui omainimesi. Erialateadlaste või loodushuviliste grupid Skandinaaviast, sealhulgas Taanist, samuti Saksamaalt, Inglismaalt ja Madalmaadest on siin igakevadised või igasuvised külalised. Üksvahe kuulus kaitseala mitmetesse rahvusvahelistesse täiskasvanute täiendkoolituse programmide õppekavadesse. On praegugi alalisi käijaid.
EUCC linnuvaatlejad Foto Peeter Vissak
Teine jutt on nendest, kes looduskaitsealal suviti hooldustöid teevad. Kuna looduskaitse kipub kohalike inimeste seas ikka keeldude, kontrolli ja karistamisega seostuma, pole töö looduskaitsealadel teab kui populaarne. Riigi palgal muidugi rikkaks ei lähe, aga mõned piirkonnad püsivad õnneks seni veel prioriteetide hulgas. Teisipidi jälle - valida välja kümme hektarit kolmekümnest, mis kõik niitmist, võsa lõikamist ja koristamist nõuavad - see tähendab jätta kaks kolmandikku juba tehtud tööst uuesti ripakile ja võssa kasvama. Kümne hektari Laelatu puisniidu südamiku niitmise ja koristamise jaoks jätkub ääri-veeri riigi rahast. Kohalike koolilaste tubli töö niitmisel ja riisumisel hoiab seda vajuvat laeva natuke vee peal. Vahetevahel lastel käed sügelevad - oleks raha rohkem, tehtaks ka rohkem tööd. Paar aastat on aidanud rahvusvahelised projektid - maksti kinni plaanide koostamine, natuke varustust, kütused ja hooldustööliste palgad. Loomulikult ei jõua ka kõige agaramad sponsorid väljamaalt meie asjadega lõputult toime tulla. Kokkuhoiu mõttes käib koristamine ja põletamine igal aastal osaliselt Saksamaalt või Soomest tulnud paari vabatahtliku tudengi abiga. Vahetevahel võtab mõni töökam loomapidaja vaevaks heina välja vedada, muidu läheb kõik tuleroaks. Ilusa lambaheina põletamine palga eest tundub küll enamikule loomuvastane, aga kui tahtjaid ei tule, on see hädavajalik, sest maha vedelema jäetud hein ajab puisniidu liigirikka rohustu rikki. Niigi kipub iga ruutmeeter kiiremini kinni kasvama, kui niita jõuaks. Siis on veel tudengid ja teadlased, kes paar magusamat suvenädalat Jaani ja Seitsmevennapäeva vahel ninapidi rohustus veedavad. Nii haruldane, liigirikas ja omanäoline ökosüsteem vajab uurimist ja on hea õpetamiseks.

[ Esileht ] [ Ajalugu ] [ Muuseum ] [ Arenguselts ] [ Kool ] [ Fotod ]
[ Sadam ] [ Tuletorn ] [ Laelatu - Puhtu ] [ Tekstid ] [ Kaardid ] [ Viited/Allikad ]