Suund Virtsule Raamatust Punane terror ja Läänemaa
II. Voldemar Pinn. Haapsalu 1990
"Kapten Peeter Kangro kirjeldab oma mälestustes, kuidas
ta 21. septembril Virtsule lähenes. Risti taga peatasid
nad masina. Arutati päeva jooksul läbi elatud sündmusi. Päike
oli juba loojunud ja pimedus võttis maad. Korraga lõi taevas
nende selja taga Tallinna kohal helevalgeks. Punalendurid olid
taas Tallinna kohal "jõulupuu" süüdanud. Algas venelaste viimane
rünnak kaitsetule linnale.
Sõit jätkus. Mööduti mitmest suurest vene sõjavangide kolonnist.
Mida enam Virtsule läheneti, seda rohkem neid oli. Neid oli
võsastikes, heinamaadel, põldudel. Öö tulekul olid nad süüdanud
lõkketuled, mille ääres end gruppide viisi soojendati.
Oli teada, et öösel Virtsu sadamast Saaremaale ei pääse. Seepärast
otsustas Kangro, et ööbida tuleb mõnes talus enne Virtsut. Pöörduti
autoga maanteelt ühte tallu, ilmselt Kõmsi või Hanila mail.
Nende õnneks oli talu põgenikest tühi, pererahvas lahke ja vastutulelik.
Põgenikele anti tuba ja pakuti süüa. Magamisest ei tulnud aga
midagi välja. Liiga pingul olid inimeste närvid. Juteldi veel
pererahvaga ja arutati, mis saab. Sageli käidi väljas kuulamas.
Võis see ju olla üks viimastest öödest kodumaa tähistaeva all.
Reedel, 22. septembril kell seitse alustati sõitu Virtsusse.
Oldi vaevalt paar kilomeetrit sõitnud, kui saksa sõdurid peatasid
auto ja teatasid, et maantee on eelmisel päeval mineeritud.
Tulid siis kaasa ja aitasid ohtlikest kohtadest üle.
Virtsu sadamat oli raske ära tunda. Sellest oli saanud suur
sõjapõgenike laager. Siia oli koondatud tuhandeid räbaldunud
vange. Varasemad apaatse ilmega sõjavangid olid nagu ümber sündinud.
Küllap nad taipasid, et sakslaste lips on läbi. Aga paljud neist
kartsid ka päästmist Punaarmee poolt. Oli ju "rahvaste isa"
ise välja öelnud, et sõjavange pole, on vaid reeturid. Ja seda,
mida reeturitega Venemaal tehakse, teadsid nad täpselt. Mingi
lootusesäde nende silmis siiski paistis.
Peale sõjavangide oli Virtsu kogunenud eraisikuid, üksikuid
sõjaväelasi, omakaitselasi, Tartu Ülikooli katsejaamade töötajaid
ja palju teisi. Kõik nad ootasid ülepääsu Saaremaale. Koos selle
tohutu inimmassiga oli siia aetud suurel hulgal ka loomi, eriti
tõukarja. Käis meeletu sagimine, jooksmine. Kõigi oli üks ja
sama soov: saada sõjaväe praamile, mis viiks neid Kuivastusse.
Ehkki praame oli käigus kümneid, tuli järjekorras oodata.
Peagi jõudis järjekord siiski ka nendeni."
Mandriosa vabastamise lõpuleviimine
Raamatust "Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee". Koostanud kaardiväe polkovnik V. Külaots. Tallinn 1945.
[kärbitult, kirjaviis muutmata]
Günther Reindorfi vinjetid raamatust
"Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee"
Pärast Tallinna vabastamist muutus pealetungi suund Tallinnast
Haapsalu poole. 24. septembri õhtul kell 17 hõivas korpuse
eelsalk Haapsalu ja seejärel Rohuküla, kus tulistati suurtükkidest
sadamast väljuvaid laevu, vigastades ühte neist. Võeti hulk
vange ja sõjasaaki.
25. septembril vaenlane organiseeritud vastupanu ei avalda.
Kindralleitnant Pärn otsustas: liikuva eelsalgaga 26. septembril
kell 15 hõivata Virtsu; peajõududega jätkata liikumist
üle Kullamaa, milline ülesanne ka päeva lõpuks täidetakse.
Lahinguis Eesti NSV mandriosa vabastamise eest läbis korpus
Emajõest kuni Virtsuni 585-595 km keskmise kiirusega 53-57 km
ööpäevas. Lahinguis purustati 99 suurtükki, 16 miinipildujat,
146 kuulipildujat, 4 tanki. Sõjasaagiks saadi 150 suurtükki,
90 miinipildujat, palju kuulipildujaid,vintpüsse ja püstolkuulipildujaid,
1 230 hobust. Kuni 4 000 sõdurit ja ohvitseri võeti
vangi.
Raamatust "Eesti Tallinna kaardiväe
laskurkorpuse võitlustee"
Suure väina forsserimine ja Muhu vabastamine
Vaatlustega Virtsust avastati kaks 105 mm patareid Muhu idarannikul
Võiküla juures. 27. septembril kella 12 paiku liikus
Suures väinas Muhu ranna äärt mööda lõuna poole 11 väiksemat
vaenlase sõjalaeva. Virtsu kohal laevad hargnesid ja avasid
tule 37 mm õhutõrjekahureist Virtsu ja Hanila peale. Seda tuld
toetasid Võiküla patareid. Pärast seda, kui meie suurtükivägi
oli avanud tule, eemaldusid laevad kiiresti Pühade Kari suunas.
[Korpuse suurtükivägi ei avanud
kohe tuld sellepärast, et laevad sõitsid punaste
lippude all! Mereväega ei olnud korpusemeestel varem lihtsalt
kokkupuudet olnud ja nad ei teadnud, et Saksa mereväe lipp
on ka punane. Niimoodi vähemalt seletasid asja kohalikud
elanikud.]
Kindralleitnant Pärn andis käsu jätkata energiliselt ettevalmistustöid
Suure väina forsseerimiseks. 27. septembri õhtuks toodi korpuse
osad Virtsule lähemale: polkovnik Feldmani väekoondis Rõuste,
Vana-Virtsu, Kaitu ja Karuse piirkonda, kindralmajor Allikase
väekoondis Seli, Lihula, Seira ja Kasari piirkonda. Suurtükivägi
ja miinipildujad asusid positsioonidele Pikk-Ninast Matsalu
lahe ääres kuni Paatsaluni - ülesandeks tulistada otsesihtimisega,
mitte lubada vaenlase laevade lähenemist rannikule, masstulega
suruda maha tulepunktid vastaskaldal.
Selgitati Virtsu sadamasilla olukord ja selle parandustööde
ulatus. Ilmnes, et sakslased taandudes Virtsust olid viinud
ära või hävitanud kõik ujuvvahendid ja põhjalikult purustanud
sadamakai. Sapöörid asusid taastama sadamat. Kohapealsetest
materjalidet projekteeriti parvi rasketehnika ülevedamiseks.
Pealelaadimiskohtade kaitseks seati üles õhutõrjekahurid. Esimisena
pidi väina ületama polkovnik Viriti väeosa polkovnik Feldmani
väekoondisest.
Puhketund
Mudilased suurtükiväelasi külastamas Raamatust "Eesti Tallinna kaardiväe
laskurkorpuse võitlustee"
28. septembri hommikuks armeekomandöri poolt lubatud
ujuvvahendeid Virtsu ei tulnud. Korpuse esimeste eselonide meeskonnad
olid toodud sadamasse ja paigutatud moondatult ooteasendisse.
29. septembri õhtupoolikul oli selge ja soe sügisilm.
Enne päikeseloojangut ilmusid Kessulaiu tagant 11 torpeedokaatrit
ja põõramata tähelepanu suurtükitulele Muhust, kihutasid täiskäigul
Virtsu sadamasse. Suure väina forsseerimine oli küll määratud
teostamisele päevavalguses. Ent kindralleitnant Pärn, kes ujuvvahendite
ootel viibib sel ajal samuti Virtsu sadamasillal, tahab valmistada
sakslastele üllatuse ja võtab kiiresti otsuse: alustada forsseerimist
viivitamata, pärast kaatrite kohalejõudmist; öö jooksul visata
Muhusse võimalikult palju polkovnik Feldmani väekoondise jõududest
ja abinõudest; 30. septembri hommikuks võtta oma valdusse tamm
ehk valltee Muhust Saaremaale ja selle katteks moodustada sillapea
Saaremaa idarannal
Edaspidine sündmuste käik ja vangide seletused kinnitasid, et
see otsus oli kujunenud olukorras õige ja tagas maksimaalselt
forsseerimise edu. Vaenlane ei oodanud dessanti enne 30. septembri
hommikut ja tabati ootamatult.
Kell 19.15 väljusid kaatrid sadamast. Kohe algas Virtsust
suurtükiväe tulelöök. Kaatrid lähenesid juba Muhule, kuid ikka
veel polnud selge, kus dessant maandub. Teoks sai kõige ebatõenäolisem
variant - kaatrid kihutasid otse Kuivastu sadamasse ja maabusid
kai ääres! Et see oli vaenlasele tõsine üllatus, näitab see,
et sadam oli terve ja juurdepääsuteed mineerimata.
30. septembri hommikupoole ööd tõmbusid vaenlase riismed
üle tammi Saaremaale ja kell 6.40 õhiti mitmest kohast tamm.
Kolmest kohast oli tamm purustatud 16-22 m pikkuselt ja 2 m
sügavuselt, ühes kohas koguni 70 m pikkuselt.
Purustatud
Muhu tamm Raamatust "Eesti Tallinna kaardiväe
laskurkorpuse võitlustee"
