Virtsu. Ajalugu - Postivedu

Sisukaart

Fotode kasutamine
ainult autori loal
ja viitega allikale.

webmaster
virtsu@virtsu.ee

Postivedu

Järgnev materjal on võetud Läänemaa Sidemuuseumis säilitatavast käsikirja koopiast. Autori kirjaviis valdavalt säilitatud. Tänusõnad Elmo Viigipuule materjali kasutamisvõimaluse eest.

Boris Mürson (Müürsoo) 1886-1971
"Saaremaa (posti)ajaloost" (koostatud 1939-1964)

Ühendusepidamisest vanemal ajal

Esimene ürik, mis korraldab ühendusepidamist Saare- ja Muhumaal, on Teutoni ordumeistri Wolter von Plettenbergi kiri, mis antud 1532. a. Muhu kihelkonnas asuva Koguva küla "Hansule" ja mis vabal ümberpanemisel on järgmine:

"Meie, Wolter von Plettenberg, Teutoni ordu ülem Liivimaal, kuulutame, teatame ja tunnistame selle avaliku, meie pitsatit kandva kirjaga igaühele, et meie teiste selle ordu kaasvalitsejate soovil ja vastastikusel nõusolekul Hansule-vanemale ja kõigile tema õigetele ning päris järeltulijatele Väikese väina äärest kahe ja poole adra suuruses maad, niipalju kui seda tema piirides ning rajades olemas ja mis juba tema päralt ja tema käes tarvitada on, oleme andnud, annetame ja kingime temale ja ta järeltulijatele "Heinsaare" nimelisest niidumaast Väikeses väinas "Holmsi" saarel nii suure tüki, et sinna kolm vakka maha võiks külvata, niipalju kui ta seda maad põlluks on teinud ja peale selle Muhu seest veel väikese heinamaatüki ühes kõigega, mis nende maade pinnal ja mis nende sees, kust ta saadud, nagu nimelt väljad, mis uudismaana põlluks valmistatud kui ka põlluks valmistamata luhad, karjamaad, karjateed, heinamaad, arumaad, metsmesipuud, järved, sood, allikad, ojad, mets, jahiõigus, kala- ja linnupüügiõigus; kõigeks selleks peab ülalnimetatud Hansul ja tema järeltulijatel vaba ja rendita õigus olema, ilma et nad kohustatud oleksivad selle eest midagi maksma; kõike seda võivad ülalnimetatud Hans ja tema järeltulijad vabalt ja vaidlematult omaks tunnistada, pärandada ja omas käes pidada, kuid selle tingimusega, et ta ordukohtunikule, Soneburgi vanemale, iga aasta jäägrite sööma- ja joomapidu toime paneks ning 6 marka sularaha maksaks, ja peale selle ta kohustatud tublit sõjaväe hobust ja inimest ordukohtuniku-isanda kiirkäskjalaks pidama, igaks juhuks, kui sellel seda tarvis läheb. Selle tõekstunnistamiseks ja tõe kinnitamiseks oleme meie, Wolter, eelnimetatud ülem selle kirja külge meelega oma pitsati riputanud. Valmistatud ja kirjutatud Wolmaris, teise paastunädala laupäeval 1532 aastal."

Selles kirjas täheldatud jäägrite sööma- ja joomapidu tuli korraldada Maasis, Saaremaal. Ordumeistri kirja sisust võib oletada, et Koguva Hans on juba palju varemalt olnud ühendusepidajaks-käskjalaks, nii et ürik ainult korraldab ja kinnitab neid õigusi.

Ordumeistri poolt Hansule antud õigused ja kohustused kinnitati ka Taani valitsuse ajal riigihoidja Heinrich von Lüdingshausen-Wulfi poolt 1565. aastal.

Rootsi valitsuse ajal pandi Koguva küla priitalupoegade peale postitalupoegade postiveo kohustused. Saaremaa esimesel rootsiaegsel revisjonil 1645. a. mainitakse, et Koguva küla 2,5 adramaal elavad Kerstigk Jürgen ja Tõnnisz, kes maksavad 6 marka rahas ja keda kasutatakse käskjalgadena.

Ühes säilinud ürikus on postiveo kohta õiend, et post esialgu pidi viidama 1 kord nädalas Kuivastust üle Suure väina Pärnu ja sealne post tagasi toodama. Postiveo eest Virtsust Pärnu maksti väikest tasu, kuid üle Suure väina tuli post toimetada maksuta. Postiveo kiirus polnud kindlaks määratud ja see toimus enda äranägemise järgi.

Postiveol üle Suure väina kasutasid Koguva postitalupojad üht oma paati kahe mehe jaoks ja teist, samuti kahe mehe paati, Kuivastu mõisast. Vahtnast Kuivastu veeti post algul 1 kord nädalas 1 mehe poolt kahehobuse vankril, hiljem sagedamini. Üle Väikese väina veeti post sõudepaadiga, mis oli varustatud purjega ja millist nimetati uisuks. Kui jää oli alla 6 tolli paks, tuli postipaadiga väina ületamiseks jääd purustada, 6 tolli paksusel jääl võis aga posti hakata vedama hobustega üle jää.

Koguva küla talupoegade vabastamine postiveokohustusest toimus pärast kolmeaastast kohtuprotsessi alles 1894. aastal.

Koguva Hansu järeltulijad elavad veel praegugi Muhu saarel ja kannavad kõik Schmuuli perekonnanime.

Postikorralduse algus

1700 algas Põhjasõda. Kuressaares ehitati juba 1684. aastast alates kindlust, tolleaegse sõjakunsti moodsaima nõude järele. Peamiselt kardeti Saksi vägede dessanti. Saaremaa jäi aga esimesed 10 sõja-aastat puutumata. Otsustav lahing toimus Poltaava all 1709. aastal, rootsi vägi sai hävitavalt lüüa, kuningas Karl XII pääses vaevu Türki. Teade sellest kaotusest jõudis Kuressaarde alles 9 nädala pärast ja tekitas suurt hirmu. Arvati, et esialgu siiski otsest hädaohtu ei ole, sest enne Suure väina külmumist venelane vaevalt pääseb Saaremaale. Kuressaare lossi toimetati varjule kõik kirikute varandused, arhiivid ja aadlike varandused. Ümber lossi vallide vahele ehitati ajutised barakid linnakodanikele, aadlikud leidsid varju lossis.

3. märtsil 1710 tõi käskjalg teate, et Virtsu rannas on nähtud ratsanikkude jõuku. Pea oli see sõnum teada nii lossi kui barakkide elanikel. Kõigis tekitas see hirmu ja ahastust, sest vanemate inimeste läbi oli teada, milliseid koledaid tegusid olid Saaremaal 134 aasta eest teinud tatari ratsanikud. 4. märtsi varahommikul märgati mitmel pool põhja-hommiku pool tulekuma. Lossi 200 meheline meeskond seati kaitsekorda. Keskpäeval teatas vaht torni tipust, et läheneb ratsanike salk, kellel kaasas ka kahurid. Ratsanikke arvati olevat umbes 500, millest järeldati, et seekord piiramist ette ei võeta. Kuid mis kavatsus on siis vaenlasel, küsis iga kindluse vallil viibija. Selgus tuli peagi – ratsanikke nähti majadesse minevat, kust välja tuldi koormatuna mitmesuguse varandusega. Selle järel lõid majadest välja tuleleegid ja pea oli terve linn üksainus tulemeri. Õhtuks oli linnast järel ainult 4 maja. Et linn nii lühikese ajaga tules hävis, on seletatav sellega, et tolleaegsed majad olid eranditult puust ja kaetud turba või laudadega.

Linna hävitamise järel siirdus venelaste jõuk Sõrve, hävitades elamuid. Venelaste hävitustöö oleks veelgi suurem olnud, kui alanud sula ei oleks neid sundinud mandrile tagasi pöörduma. Nüüd avati jäle kindluse värav ja barakkide elanikud võisid rutata suure tulekahju kohale. Oli veel lootus leida keldritesse ja muudesse peidupaikadesse peidetud varandust. Kõrvaldati tuhk ja söed – kuid kõik peidikud olid tühjad. Mida polnud viinud venelased ja hävitanud tuli, selle oli omandanud "kurjade talupoegade rämps", nagu kaebab Kuressaare bürgermeister Dietrichs kuningale saadetud kirjas.

Kuid see oli alles paljukannatanud Kuressaare kodanike hädade algus, sest nüüd ilmus katk. See taud oli saanud alguse venelaste piiratud Riia linnast, kust üle Pärnu ja Virtsu jõudis Saaremaale. Kuressaare eesti koguduse 400 perekonnast jäi poole aastaga järele 60 perekonda. Suri 3 raehärrast, raad lõpetas koosolekud. Ka sõjaväelaste seas oli palju katkuohvreid.

Riia ja Pärnu linnade võitmise järel Vene kindral Bauer, kes oli teel Tallinna piiramisele, saatis Saaremaale kolonel Oernhelmi, kuid seekord mitte enam rüüstama, nii kui varem kolonel Misersky, vaid saare vallutamiseks. Ka polnud venelastel enam hirmutamiseks kaasas puust kahurid nagu Misersky salgal, vaid tõelised kahurid. Katkust nõrgestatud kindluse garnison, mida juhatas kolonelleitnant Appelbehm, ei suutnud vastupanu osutada ja andis alla 15. septembril 1710, ilma et oleks oma 66 kahurist ja 4 mörserist ühtegi pauku teinud. Rootslaste asemele asus kindlusse venelaste 100 meheline garnison.

1711. a. märtsis saatis kindral Bauer Kuressaarde insener-major Skarbergi koos 250 mehega ülesandega lasta loss puruks. Esimene miin süüdati 1. aprillil, kuid see lõhkes nii õnnetult, et surma sai 15 venelast. Teise miiniga lasti õhku veski, kolmandaga lossi kirik. Lõpuks pandi veel kõik vallide vahel olevad ehitised põlema. Seejärel venelased lahkusid. Loss on hiljem restaureeritud, kuid ei oma enam endist ilmet.

2. aprillil 1712 teatas maakohtunik Stackelberg linnavalitsusele, et see võib jälle jätkata oma tegevust. Sellele vastas ainukesena elama jäänud raehärra Fischer, et linna kodanikest (mõeldi muidugi ainult rootslasi ja sakslasi) on järel 11 inimest.

1712. aastal algas linna ülesehitamine, nii et seda võib õigusega nimetada linna uuesti asutamise aastaks. Siia rändas jälle igalt poolt sisse uusi elanikke – peamiselt käsitöölisi ja kaupmehi. Põhjasõda kestis veel 10 aastat, aga Saaremaa ei kannatanud enam sõja läbi. Ainult 1716. aasta sügisel maabusid Sõrves rootsi kaaperlaeva jõugud, kes röövisid elanike varandust, muu seas ka Anseküla kirikut.

Postikorraldus Veneajal

Võib oletada, et rootslaste lahkumise järel kuni 1721. aastani, mil Balti provintsid läksid Venemaa alla, Kuressaares postkontorit üldse ei olnud. Hiljem täitis arvatavasti postkontori ülesandeid magistraat või mõni muu ametiasutus. Kuressaare postkontorit on esimest korda nimetatud 1765. aastal.

1767. aastal kinnitatud postitakside järgi maksis Novgorodist Kuressaarde saadetus kirja iga lood (3 solotnikku) 22 kopikat, see oli kõrgeim taks. Sama kaaluga kiri Novgorodist Peterburi maksis 2 kopikat, Moskvasse 4 kopikat, Tallinnasse 12 kopikat.

1784. aastal pandi Saaremaal maksma maaposti korraldus, mis väikese muudatusega kehtis kuni 1903. aastani. Posti liikumise eest maapiirkondades vastutasid kirikuõpetajad, 1903. aastast oli see postkontori ülesanne.

1844. aastal revideeriti Kuressaare postkontorit Peterburi Posti Depardemangu I ringkonna inspektori von Dreylingi poolt. Kontori asjaajamine leiti olevat igati korras. Inspektor Dreylingi aruandes on Saaremaa postiühendust kirjeldatud järgmiselt:

"Riia-Tallinna-Saaremaa trakt, pöörates kõrvale Tauregeni peatraktilt Volmaris, läheb üle Pärnu, kust pöördub Tallinna poole. Saaremaa peale läheb ta aga kuni Virtsu jaamani, mis asub mere läheduses. Siitpeale läheb ta mööda Suurt väina, laiusega 10 versta, Muhu saart kaudu, pikkusega 19 versta ja pärast mööda Väikest väina Saaremaale kuni Kuressaareni, kokku Riiast 391¾ versta. Tee Volmarist kuni Suure väinani on õige kõva, kuid tuleb ette ka liiva. Muhu- ja Saaremaal, kus maapind kivine, on tee parimas korras. Pärnu jõel on ujuv sild. Kevadel, pärast jõe lahtiminekut on ülepääsus ajutisi takistusi.

Virtsus antakse post postiljonide järelvalve all üle Muhu talupoegadele. Ülesõit Suurest väinast toimub selleks otstarbeks ehitatud postipaadiga. Pärituulega läheb sõit purjedega ja kestab ainult 2 tundi, vastutuulega aga aerudega ja kestab kauem. Niiviisi vahetatakse posti suvel, kui hea ilma tõttu pole midagi karta. Kuid kevadel, sügisel ja talvel, kui tormid ja külmad ühenduse hoopis lõpetavad või seda märksa raskendavad, on ülevedu palju keerulisem. Märtsi algul, kui lumi väljadel kaob ja jää sinetama hakkab, teatab Saaremaa politsei Kuressaare ja Pärnu postkontorile, et rahapaunu ja postipakke enam saata ei tule, kuid lihtposti saatmine kestab edasi kuni viimase võimaluseni. Rannas laaditakse postikotid kergete kelkude peale, üleviijad varustavad end köite, laudade ja pootshaakidega ja viivad postiljonide saatel posti üle jää. Seda tehakse ainult varahommikul, kui jää peale öökülma tugevam on. Jää muutub iga päevaga hapramaks, tekivad suured praod, millest postikotid kantakse seljas üle. Juhtub, et ülevedajaid piirab paks udu ja nad kaotavad tee. On olnud juhuseid, kus sedasi udus on ekseldud jääl mitu päeva. Lõpuks lõhuvad suured tormid jää lõplikult, väin on täis suuri jääpankasid ja ühendus katkeb täiesti. On olnud juhtumeid, et jää kuhjub Kessulaiu juures, teiselt poolt on aga meri vaba. Siis tuleb post saata lahtist vett mööda paadiga. Sarnastes oludes jõuab post mõnikord kõigi imestuseks täiesti ootamatult ja kõige kardetavamal ajal pärale. Peaks aga juhtuma, et sel ajal jää uuesti liikuma hakkaks, hukkuks postipaat kindlasti, sest tema päästmiseks pole mingeid abinõusid kasutada. Seni aga ei ole sellistest juhustest kuulda olnud, kuna ülevedajad peale oma julguse mõistavad tähele panna ka ilmamärke ja lähevad teele alles siis, kui neil täieline lootus on kõigist ohtudest ülesaamiseks. Sellepärast ei saa üleviimine olla igal ajal sunduslik, seda enam, et jaamad on kohustatud valvama selle üle, et post ei satuks üleviimisel hädaohtu. Kui jää on kuhjunud väinas, kaugemal merel aga suured vaba vee laigud on, viiakse post 20-30 versta ringi. Kui väin on vaba ja jää kaugemal meres, mõistavad ülevedajad väga täpselt kalkuleerida, kas nad jõuavad enne üle sõita, kui jää neid tabab.

Aprilli keskel teatab Saaremaa maakonna kohus, et ülesõit on juba ohutu ja selle kulutuse ilmumise päevast hakatakse postiga ära saatma ka rahasummasid ja postipakke. Kevadel kestab ohtlik aeg tavaliselt poolest märtsist aprilli lõpuni. Sügisel võivad ette tulla pikemad katkestused, püsiv ühendus taastub alles jaanuari algul. Talvel ohustavad ülevedajaid jäässe tekkivad ja lumega kaetud praod. On olnud juhtumeid, kus saanid ja hobused on sel moel hukkunud.

Suvel viiakse reisijaid üle suurte laevadega, kuid kevadel ja sügisel satuvad nad samadesse raskustesse kui postki, ainult selle vahega, et olles vähem seotud tähtajaga, ei tõtta nad vastu hädaohule, vaid ootavad, kuni see möödub."

Inspektor von Dreylingi aruandest nähtub, et Väike väin takistas posti liikumist enam kui Suur väin. See asjaolu sundis Saaremaa rüütelkonda ja kindralkubermangu valitsust otsima teid ülesõidu võimaluste parandamiseks. Juba 1845. aasta Saaremaa maapäeval kõneldi sellest, kuid asi soikus raha puudusel. 1849. aastal valis maapäev komitee, millele tehti ülesandeks välja töötada ettepanekud olukorra parandamiseks. Asja tähtsust kriipsutavad alla maamarssali hoogsad sõnad: "Üle väinad pääsemise võimaluste kergendamine on tungivalt ning paratamatult hädavajaline kogu maa ja Saaremaa enda hää käekäigu ning tsivilisatsiooni edendamise huvides!". Ka kindralkuberner leidis, et "kuigi liiklemine mandri ja Saaremaa vahel ei ole just elav, on see siiski küllalt sagedane selleks, et sundida mõtlema vähegi vastuvõetavamate ühendustingimuste loomisele".

1852. aastal leidis komitee, et aurulaeva ühendus üle Suure väina ei ole tasuv. Väikese väina osas peeti parimaks lahenduseks kindla tammi ehitamist.

(1856?) avati uus Haapsalu-Virtsu trakt, millel liikuv kullerpost kiirendas postivahetust Peterburiga.

1853. aastal algas Krimmi sõda, Balti merele ilmus vaenulik Inglise ja Prantsuse laevastik. Sõja puhul likvideeriti Saaremaa kindlus. Garnison ja kahurid viidi Ahvenamaale, loss müüdi rüütelkonnale. Sõja kartusel evakueeriti Kuressaare postkontor ühes varanduse ja teenijatega Riiga, kuhu see jäi ligi kaheks aastaks. Postiühendust mandriga alustati jälle 1854. aasta oktoobris.

Inglise sõjalaevad käisid Kuressaare reidil, kuid linna nad ei tülitanud. Nasval käisid inglased ka maal, püüdnud linguga karjamaal lambaid, nende hind aga tasutud korralikult omanikele. Merel teostasid inglased blokaadi, pidades kinni kõik laevad. Sel ajal oli sool Venemaal väga kõrge aktsiisimaksuga ja saarlastel oli terve laevastik soola salaveoks Soomest ja Rootsist. Üks soolalaev sattus inglaste kätte. Sõjalaev olnud nii suur, et soolalaeva mastid ulatusid vaevu selle pardani. Peale läbiotsimist lastud laev siiski vabaks.

Kuressaare postiülema 1861- … Nikolai von Engeli (1837–1889) aegset postikorraldust kirjeldab oma mälestustes postiametnik Paul Kozhevnikov:

"Kuressaare postkontori sõlmkontoriks oli Pärnu, kuhu ühes postiga pidi sõitma Kuressaare postiljon. Sõit kestis 2-3 päeva ühes suunas. Kergepost (lihtkirjad) lähetati hobuse ja postipoisiga. Raskepostiga sõitis kaasa mõõga ja revolvriga relvastatud postiljon, kes istus harilikult koorma otsas. Posti asju oli alati palju, sest muu ühenduse puudumisel saadeti ka kaubad postiga. Iseäranis suur oli post peale jääoludest tekitatud seisakuid ja enne pühi, ükskord jõuluks tuli 24 kahehobuse koormat. Kuigi postiljonidel oli riigi poolt kasukas ja vildid, tuli ette, et neid tuli sihtkohta jõudmisel koorma otsast maha tõsta, nii kangestunud olid nad külmast ja pikast istumisest. Kuressaare – Pärnu trakti postijaamad olid Uue-Löve, Orissaaare, Kuivastu, Virtsu, Lihula, Raja ja Pärnu. Igal jaamal olid oma hobused ja veokid, post laaditi ringi. Selline korduv ümberlaadimine aeglustas tunduvalt liikumiskiirust."

Väikse väina tamm
Foto Meremuuseumi kogust

Telegraafi jaamad

Venemaa esimene telegraafiühendus ehitati 1854. aastal Peterburi ja Moskva vahele.

1874. aastal teatatakse Kuressaare linnavalitsusele, et Telegraafi Departemangu korraldusel algab 1875. aasta kevadel telegraafiühenduse ehitamine Pärnust läbi Muhu ja Saaremaa Hiiumaale. 26. juuliks oli Suurde ja Väiksesse väina paigaldatud veealune kaabel, telegraaf alustas tööd augustis 1875.

Posti-telegraafi kontorid

Postiolud paranesid tunduvalt 1896. aastal, kui valmis Väikese väina tamm. Selles, et tamm ei saanud valmis juba mõned aastad varem, oli süüdi tööettevõtja Kuivastu parun Buxhoveden. Ta raiskas ära riigi poolt tammi ehituseks antud 35 000 rubla ja asja avalikuks tulemisel lõpetas elu enesetapuga.

Samal 1896. aastal muretseti Suurde väina jäälõhkuja "Kindral Suvorovtsev" (tolleaegne Liivimaa kuberner). See Riias ehitatud laev pidas ühendust kuni 1918. aastani, mil taganevad vene sõjaväelased lasid ta karile. Kui jäälõhkuja hiljem Eesti vabariigi ajal madalikult päästeti, selgus, et kõik masinad olid teadmata isikute poolt ära viidud, nii et järel ainult kere. See viidi küll Tallinna, kuid oli siiski nii kasutamiskõlbmatu, et ei kõlvanud isegi vanarauaks ja uputati Naissaare lähistele.

1917. a. septembri alguses hakkasid Kuressaares levima kuuldused, nagu oleksid sakslased koondanud Liibavisse suurema hulga laevu ja sõjaväge, kelle ülesandeks olla Saaremaa vallutamine. See tekitas suurt ärevust. Ei usutud enam revolutsioonist nõrgestatud Vene sõjaväe vastupanuvõimet.

29. septembri hommikul teatas Kihelkonna postkontori ülem Anton Mikk, et sakslased tulid eelmisel ööl Tagalahes maale ja liiguvad kiiresti edasi vastupanu kohtamata. Veidi hiljem tuli teade, et juba pommitatakse Kihelkonna alevikku ja kella 10-11 ajal katkes telegraafiühendus lõplikult. Saare kaitsjad sõjaväelased näisid olevat täiesti demoraliseerunud. Nad ei katsunudki sakslastele vastu panna ja nende tegutsemine oli äärmiselt korratu. Vaprad vastupanijad olid vaid mõnisada piirivalvurit ja nad langesid vist viimse meheni.

Kuressaarde jõudsid Saksa eelväed öösel vastu 1. oktoobrit. Venelased süütasid taganemisel kõik oma laod, lisaks hävitati Mildenbergi nahavabrik, elektrijaam jm.

Postkontor võeti üle 1. oktoobril. Kõigepealt võeti ära postiljonide uued ja hästihoitud revolvrid ning jagati omavahel. Siis avati ja jagati samuti kõik väljastamata postipakid, milliseid oli võrdlemisi palju.

Postikorraldus 1918–1941

21. detsembril 1918. a. on Kuressaarest saadetud Lihula postkontori ülemale järgmine kiri:

"Saaremaa maakonnavalitsus on saanud teateid, et mandrilt saartele tulevad postikotid on pitseerimata. Sarnane kord võimaldab reisijatel, kes postipaadiga saartele tulevad, vabalt ajalehti kottidest lugemiseks võtta ja sorida muid saadetisi. Kuivastus võtavad kohalikud elanikud ise kottidest omad saadetised välja, loevad võõraid ajalehti jne. Palun taastada kohe kottide kinnitamise kohta kehtestatud kord. Samuti oleme sunnitud juhtima teie tähelepanu selle peale, et Teie saadate posti Kuresaarde ilma mingite dokumentideta, mille tagajärjel meil on võimatu kindlaks teha, mida nimelt olete välja saatnud."

Kõige raskem oli lahendada postiveo korraldus. Saksa okupatsiooni ajal laostati kõik postijaamad. Detsembris 1918 tehti leping Laimjala talumeestega posti vedamiseks Kuressaare ja Kuivastu vahel. Postiveo paadiga üle Suure väina korraldas Lihula postkontor, väina kinnikülmumise järel Saaremaa maavalitsus, kes tegi selleks lepingu Jaan Grünthaliga Muhust. Esimene post jõudis mandrilt Kuressaarde 30. novembril 1918 ja samal päeval saadeti esimene post ka Kuressaarest. Posti vahetus toimus Lihula postkontoriga. Virtsu ja Kuivastu postkontorid olid sõja tõttu tegevuse lõpetanud.

Katkenud oli ka telegraafi ja telefoniühendus, merekaablid olid rikutud. Esialgne ühendus loodi 1919. aasta jaanuaris üle Suure väina keppidele tõmmatud välikaabli abil. Kevadeks parandati merekaabel.

1922. a. mais taastati hobupostijaamad endiste jaamapidajate kaasabil (Kuivastu ja Orissaare jaamapidajaks oli Artur Wernhof). Sellega muutus posti liikumine korralikuks ja kiiremaks. Üle Suure väina vedas posti mootorlaev "Traali", hiljem tuli aurik "Rudolf", mis oli suuteline läbima ka nõrgemat jääd.

Hobuseid oli ette nähtud: Kuressaare – 8, Uue-Löve – 16, Orissaare – 16, Kuivastu – 8. Avalikul vähempakkumisel sai Kuivastu jaamapidamisõiguse Mihkel Kolk.

Lihtsaadetiste kiiremaks liikumiseks viidi Saaremaa postiasutuste postikäigu plaanid kooskõlla Tallinn – Virtsu raudtee sõiduplaaniga.

Posti liikumise kiirendamiseks alustati postivedu autodega. Jaamapidajatele tehti ettepanek muretseda postiveo autod, vastasel korral paneb postivalitsus liikuma oma masinad. Jaamapidajad ei tahtnud algul sellega nõustuda. Esimese sõiduauto Fiat muretses 1927. a. juunis Uue-Löve ja Orissaare jaamade pidaja Aleksander Mihkels. Järgmisena ostis Kuivastu jaama pidaja Madis Kolk 1,5 tonnise veoauto Chevrolet. 1928. a. ostis Aleksander Mihkels esimese omnibussi. Vahepeal oli ta saanud enda kätte ka Kuivastu jaama pidamise ja muutunud seega Kuivastu – Kuressaare trakti ainuomanikuks. See liin oli väga tulutoov ja võimaldas tal osta uue onmibussi igal aastal.

1931. aastaks toimus postivedu kõigil Saaremaa pealiinidel autodega. Posti liikumine muutus ennenägematult kiireks – näiteks Rakveres postitatud lihtkiri jõudis Kuresaares adressaadini juba järgmisel õhtul.

Kuressaare (hiljem Kingissepa) rajooni Sidekontor

1944. a. sügisel vahetati Kuressaare – Kuivastu – Virtsu trakti posti ühe sõjaväeosa välisidejaoskonna abil, millel oli selleks oma auto. Hiljem sai ka sidekontor oma postiveo auto. Posti üle Suure väina toimetamiseks kasutati sõjaväe praame. Ajakirjandus toimetati Tallinnast Kuressaarde iga päev sidevalitsuse lennukiga.

1944. a. detsembriks tegid sideettevõtted kõiki põhilisi postioperatsioone, ei töötanud ainult telegraaf. Telegrammid saadeti posti teel Lihulasse, kust nad sihtkohta edasi anti juba telegraafi teel. 1945. a. kevadel parandati Suure väina merekaablid, millega telegraafi- ja telefoniühendus muutusid normaalseks.

Kuivastu 1932. aastal
Foto Meremuuseumi kogust

Kuivastu sidejaoskond

Iidsest ajast peale toimub Saare- ja Muhumaa ühenduse pidamine mandriga üle Kuivastu sadama. Et see sadam on Kuressaare – Kuivastu postitrakti lõppkoht, siis oli see põhjuseks Kuivastus Saaremaa esimese maakoha sidepunkti avamiseks.

1875. aasta 16. augustil avati telegraafijaam, mis 1885. aasta 1. jaanuarist korraldati ümber posti-telegraafi jaoskonnaks. Viimane tegutses Kuivastus Teise maailmasõja alguseni. 1941. aasta 10. juulist jätkas tegevust Muhu-Liival, algul vana nime all, hiljem nimetati Muhu sidejaoskonnaks.

Kuivastu sadama ümbrus oli hõredalt asustatud. Lähemad asulad olid Või küla – 3 km ja Hellamaa – 7 km. Kuni Teise maailmasõja alguseni olid Kuivastus ainult posti-telegraafi jaoskond, postijaama ja vetelpääste hooned ning sadamakapten Kolga eramaja. Umbes kilomeetri kaugusel asusid kaks vana kõrtsi ja piirivalve kordon, lisaks mõned vabadiku kohad.

Sadama asutamine sellisesse väheasustatud kohta võis olla tingitud järgmistest asjaoludest:

1. Siin oli Suure väina kitsaim koht;
2. Veesügavus suurem kui kusagil mujal Muhu rannas;
3. Läheduses olev madalik kaitses sadamat jää liikumise ajal.

Hiljem nõudis veealune telegraafikaabel pidevat järelvalvet.

Teise Maailmasõja ajal Kuivastus sidejaoskond ei töötanud. Peale sõda see taastati, kuid ei omanud enam sellist tähtsust kui varem.

Esimene Kuivastu sidejaoskond asus kohaliku mõisniku Buxhoevedeni poolt ehitatud majas. Peale ametiruumide olid seal ka korterid. Maja hävis 1941. a. 8. augustil saksa lennukilt lastud leekkuulidest. Liival asus sidejaoskond Savinkovi majas, kuid ka seda tabas pomm. Koliti üle koolimajja, septembris 1941. kirikuõpetaja majja, kus asub tänaseni.

Posti vedu üle Suure väina toimetasid vanemal ajal Koguva priid postitalunikud. 1894 kuni 1917. a. sügiseni pidas ühendust Saaremaa Landrati kolleegiumile kuuluv väike puksiir-jäälõhkuja "Kindral Suvorovtsev". Laeva lasid täiel aurul karile taganevad vene sõjaväelased. Hiljem rüüstasid selle rannaäärsed elanikud-vandiraiujad nii põhjalikult, et selle taastamine osutus võimatuks.

Pärast sõda pidas ühendust mootorlaev "Traal", hiljem Sergo & Ko aurik "Rudolf".

Esimeseks sidetöötajaks, Kuivastu telegraafijaama ülemaks oli Oskar Teklau. Ta oli ametis kuni 1908. aastani.

Paul Koshevnikov 1908–1912, Baranov 1912–1917, Vladimir Tomväli 1918–1922, Gustav Lukas 1922–1941, Timmu Tagaküla 1941–1944, Marta Tagaküla 1944–1945, Nikolai Öövel 1945–1946, Albert Saaremäel 1946–1948.

[ Esileht ] [ Ajalugu ] [ Muuseum ] [ Arenguselts ] [ Kool ] [ Fotod ]
[ Sadam ] [ Tuletorn ] [ Laelatu - Puhtu ] [ Tekstid ] [ Kaardid ] [ Viited/Allikad ]