K.Met AS Virtsu
Artiklid

Esilehele
Ajalugu
Virtsu Harrastusmuuseum
Virtsu Arenguselts
Virtsu Kool
Fotod
Sadam
Tuletorn
Laelatu - Puhtu
Tekstid
Kaardid
Viited / Allikad
 Sisukaart

 Fotode kasutamine
 ainult autori loal
 ja viitega allikale.




 webmaster
 virtsu@virtsu.ee



  23. märts 2009 Postimees
Mälestustest triiki Koguvast saab hunnik vanametalli
RISTO BEREBDSON

Milleks olid mandri ja Muhumaa vahet aastakümneid sõitnud kuulsal parvlaeval Koguva Nõukogude ajal tekil alati valmis kaks komplekti õhutõrjerakette, kirjutab Risto Berendson.

Raketid olid laeval juhuks, kui vaenulike lääneriikide hävitajad sõja puhkedes parvlaeva ootamatult õhust rünnanud oleksid. "Need olid mõeldud õlalt laskmiseks," ütleb seitse aastat Koguva kaptenina töötanud Sergei Smoljakov.

Sellise sõjalise tausta üle ei maksa imestada. 1979. aastal Riias n-ö Kaukaasia ja Krimmi vahelisele liinile Mustas meres mõeldud seitse Koguva tüüpi parvlaeva olid ehitatud just nii, et need suudaksid sõja korral vedada ka suuremat kogust tanke ja muud rasket sõjatehnikat.

Koguva oli ehitatud parvlaevadest kapteni sõnul ainus, mis siiakanti merd sõitma saadeti. Ja irooniana oli just Koguva see, mis 1994. aastal viis Saaremaalt minema viimased Nõukogude sõjaväelased, keda emake Venemaa ootas. "Ohvitseride perekonnad nutsid praamil, sest tegelikult ei oodanud neid Venemaal ju mitte keegi," meenutab Smoljakov.

Karistus pättuse eest

Militaartaustale vaatamata mäletatakse Koguvat siiski rohkem tsiviillaevana. Kolmekümne aasta jooksul on veetud kümneid miljoneid inimesi, miljoneid autosid ning läbitud Kuivastu ja Virtsu vahelisel seitsme kilomeetri pikkusel liinil sirgeldades distants, millest piisaks maakerale mitme tiiru pealetegemiseks. Üheksakümnendate alguses sõideti isegi mitmesaja kilomeetri pikkusel Kuivastu-Hanko liinil.

Nõukogude ajal oli Väinamerele tööle suunamine meremehele üldiselt karistus mõne kaugliinil tehtud pättuse eest. Palk oli seal tunduvalt väiksem ja töö kaunis tihe, sest igas tunnis oli vaja korra silduda ning siis taas otsad lahti anda.

Ent väikesed hüved olid sealgi – esiteks said meremehed tihti sadamas kala püüda või kuival maal rahulikult seenel ja marjul käia. Sest sõitjaid ei olnud tollal kolme praami jaoks piisavalt. Nii seisis üks praam tihti lihtsalt valves ja kuidagi pidi oma vaba aega sisustama.
Praamimeeste elu muutus Eesti iseseisvudes, kui kadus kinnine piiritsoon ja autode arv hüppeliselt kasvas. Tööd oli otsekui hetkega rohkem tekkinud.

Mõnikord nõudis madala põhjaga liinibusside praamilt mahatulek kõrge rambi tõttu närviliste reisijate pilkude all mitukümmend lisaminutit, teinekord tuli uusrikastele öösiti ootamatult lisareise teha.

"No ikka on olnud nii, et härra Leedo (endise Saaremaa Laevakompanii ja nüüdse Tuule Grupi omanik Vjatšeslav Leedo – toim) helistab öösel kell kolm ja käsib laeva valmis panna, sest üks inimene tahab autoga veel kohe üle saada," meenutab kapten Smoljakov. Üks erireis maksis üheksakümnendate aastate keskel soovijale 3500 krooni ots.

Juhtus aga muudki. Näiteks läks tormisel merel treiler koos kalakoormaga autotekil ümber ja lömastas kõrvalseisnud BMW. Nii et BMW juht napilt enne õnnetust autost välja jõudis hüpata. Hiljem selgus, et lubatud 16 tonni räime asemel oli treilerisse laotud uskumatud 30 tonni.

Või siis need kümned korrad, kui hulljulged spordimehed – nii kutsub neid kapten Smoljakov – sadamasse jõudes ahtris üle parda hüppasid, et siis sõpradelt tunnustuse teenimiseks kaldale ujuda. Arvestamata ohuga, et sadamaski paigalhoidmiseks mootoreid tööl hoidva parvlaeva sõukruvid neist hakkliha teha võivad. "Õnneks läksid kõik sellised korrad siiski õnneks," ütleb Smoljanski.

Ent milline on olnud pööraseim juhtum? Smoljanski peab selleks üht noorpaari, kes õhtupimeduses parvlaeva radarimastil seksuaalvahekorda astuda üritas ja kellele ta kaptenina juhuslikult peale sattus. Tõsi, see juhtus juba moodsa Regula pardal.

Aga Koguva? "No ükskord seisime roolimadrusega sillas ja nägime sõidu ajal oma hirmuks, kuidas üks kolmeaastane poiss täiesti üksinda mööda rampi üles ronib, siis kartma hakkab ja nutma puhkeb, sest ei julge alla tulla," räägib kapten. "Ma siis ütlesin roolimadrusele, et mingu vaikselt poissi kohutamata ja aidaku ta alla. Pärast selgus, et poisi ema jõi samal ajal rahulikult laeva baaris konjakit."

Viimane mälestus

Raskete jääoludega seotud kümnetunnised Väinamere ületamised on selle töö juures tavalised. Mõnikord, kui jää tuulega liikuma hakkab, ei saa reisijad arugi, et on selles jäämaailmas tegelikult koos laevaga vaid reisijateks, keda loodusjõud oma suva järgi edasi kannab.

Teinekord jõudis väina keskel laiuv Viirelaid nii päris laeva külje alla, kuid õnnetusest siiski pääseti, sest jääklassiga laev murdis end lõpuks jäämassist siiski vabasse vette. "Aga minul oli särk hirmuhigist märg," naerab kapten nüüd.

Veel? Kord on tulnud 22-meetrise tormituulega terve öö sadamas rooliruumis olla ja parvlaeva paigal hoida. Sest kõik sildumiseks mõeldud köied olid purunenud ning muud varianti ei jäänud üle.

Korraga ühe reisiga üle väina veetud reisijate rekord oli Koguval lubatud 190 inimese asemel ligi 800. Kõiki reegleid ja eeskirju rikkudes otsustati Smoljakovi sõnul ühel suveööl üldlaulupeolt saabunud ja koju ihkavatele saarlastele vastu tulla. "Terve autotekk oli inimesi täis, ainult üks auto oli," meenutab ta.

Nukrusega südames. Sest reedel alustati Koplis tema lemmiklaeva metalliks tükeldamist. Viimase asjana käis kapten neljapäeval seal ja tõi endale koju laeva ajaloost rääkiva külalisteraamatu.



Tagasi artiklite lehele



 
 
[ Esileht ] [ Ajalugu ] [ Muuseum ] [ Arenguselts ] [ Kool ] [ Fotod ]
[ Sadam ] [ Tuletorn ] [ Laelatu - Puhtu ] [ Tekstid ] [ Kaardid ] [ Viited/Allikad ]